Tuul Sepp: tänapäeva inimese aeglane elu

Foto: SCANPIX

Elutempo aeglustumisega võtavad inimesed kauem aega partneri valimiseks, lükkavad üha enam edasi aega, mil saadakse esimene laps, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tuul Sepp.

Tänapäeva inimese elu kujutatakse ette kui kiiret ja rahutut rabelemist. Kiire on tööl, kiire on kodus, millegi jaoks pole aega, puhata saame alles hauas. Kui aga vaadata inimese elutempot bioloogilise nurga alt, pole me kunagi elanud aeglasemalt kui praegu, ning tulevikus võime oodata elutempo veelgi suuremat aeglustumist.

Mis on bioloogilises mõttes elutempo? See on aeg, mis organismil on kasutada oma bioloogiliste funktsioonide täitmiseks. Peamiseks bioloogiliseks funktsiooniks on loomulikult oma geenide edasiandmine. Kui väliste keskkonnatingimuste põhjal on arvata, et ellujäämisšansid on kehvad, tuleb elu ära elada «kiiresti» – leida varakult sigimispartner ja saada ruttu palju järglasi, olgu selle hinnaks kasvõi järglaste kehvem kvaliteet või enda tervis.

Kui aga välised tegurid ellujäämist soosivad ja ootus elu pikkusele kasvab, aeglustub ka elutempo. Kaaslase valimiseks võib võtta rohkem aega. Järeltulijatega pole kiiret, ning saadud järglaste arvust muutub tähtsamaks nende kvaliteet. On põhjust investeerida enda tervisesse, kartmata, et see investeering ebasoodsate keskkonnatingimuste tõttu raisku läheb.

Inimese keskmine eluiga on viimase aastasajaga kiiresti tõusnud. Kui sada aastat tagasi võis vastsündinud inimene arvestada keskmiselt 50 eluaastaga, siis tänapäevaks on see number tõusnud pea 80ni. Keskmise eluea tõusus mängib kindlasti olulist rolli väikelaste väiksem suremus, aga ka eluks vajalike ressursside parem kättesaadavus, nakkushaiguste esinemissageduse langus ning edusammud tehnoloogia arengus.

Elutempo aeglustumise tagajärjed ulatuvad aga kaugemale lihtsalt pikast elueast. Inimesed võtavad kauem aega partneri valimiseks, lükkavad üha enam edasi aega, mil saadakse esimene laps, ning suurema arvu laste asemel panustatakse väheste laste eest võimalikult hästi hoolitsemisele (kaldudes isegi ülehoolitsemisele).

On mõistlikum oodata paremaid aegu

Sigimisstrateegia moodustab aga vaid ühe poole elutempoga seotud tunnustest. Teiseks pooleks on panustamine iseendasse, oma tervisesse ja pikaealisusesse. Mida pikem on meie oodatav eluiga, seda ettevaatlikumad oleme riske võttes ning tervist kahjustades.

Nii on keskmise eluea tõusuga loogiliselt kaasnevateks nähtusteks vähenenud joomine ja suitsetamine, vähenenud motivatsioon eluga riskivate ametite pidamiseks (olgu näitajaks kasvõi sõjaväkke astumise tahe), ning suurenenud tähelepanu tervislikule toitumisele ja tervisespordile.

Me võime ju mõelda, et meie otsused oma elu korraldamisel on meie enda teha ning vabad, tegelikult oleme aga evolutsiooni poolt valmis seatud kohastumustes kinni nagu takjad karu kasukas.

Eesti iseseisvumise eelsete ebastabiilsete poliitiliste olude loodud keskkond näiteks soosis noorelt paljude laste saamist, aga ka ennashävitavat käitumist, mis viis suure joomiseni, regulaarse suitsemiseni ning sagedaste autoõnnetusteni.

Praegu elame aga teistsuguses, stabiilsemas keskkonnas, mis soosib suhkruvabu dieete, joogatrenne ja kinnitatud turvavöid. Meie valikud elus on kinni keskkonnas, milles elame.

Siit võiks järeldada, et sündivuse suurendamiseks kulub meile ära sõjaoht või mõni väiksemat sorti katastroof. Ajaloolised andmed näitavad aga, et sõdade ajal sündimus pigem langeb.

Seega ei ole seos ellujäämisvõimaluste ning laste saamise vahel tõenäoliselt lineaarne. Kui laste saamine ikka oluliselt vähendab isendi endi võimalusi ellu jääda (näiteks suurendades sõja ajal nälga jäämise võimalust), on mõistlikum oodata paremaid aegu.

Ennasthävitavat käitumist tuleb maal rohkem ette

Asjaolu, et me pole oma valikutes vabad, on nähtav ka teiste loomaliikide sarnaste trendide peal. Hiljuti avaldasin teadusartikli, milles uurisin linnas ja maal elavate lindude elutempo erinevusi.

Lindudel on linnades lihtsam ellu jääda, sest kiskjaid on vähem ning toit lihtsamini kättesaadav. Lindude paremat ellujäämist ja sellest tulenevat pikemat eluiga linnades on näidatud paljudes uurimistöödes. Samuti on näidatud lindude madalamat sigimisedukust linnades – mune on pesades vähem ja vähem koorub ka poegi.

Seni on madalamat sigimisedukust seletatud kui linnade ebasobivuse näitajat metsikutele liikidele. Alternatiivseks seletuseks on aga sarnaselt inimesele tänapäevases ellujäämist soosivas keskkonnas aeglustuv elutempo. Linnalinnud elavad kauem, saavad vähem järglasi, pühendavad rohkem hoolt väiksema arvu järglaste eest hoolitsemiseks ning hoolitsevad rohkem ka iseenda eest. Tuleb ju inimliigiga võrreldes tuttav ette?

Tegelikult võime linna-maa elutempo erinevusi näha ka inimesel. Maanoored abielluvad varem, maal on pered suuremad, ning keskmine eluiga on maal sageli madalam kui linnades.

Ka ennasthävitavat käitumist tuleb maal rohkem ette kui linnas. Suures osas on see kindlasti seotud majanduslike ja sotsiaalsete teguritega, kuid ka neid tegureid ei saa evolutsioonibioloogiast päriselt lahutada.

Elutempoteooriast lähtudes oleks üheks maaelu probleeme ennetavaks võimaluseks seega ellujäämist soodustavate tingimuste loomine. Olgu nendeks siis näiteks arstiabi parem kättesaadavus või paremad teeolud. Vastupidiselt levinud arusaamale on elutempo maal seega bioloogilises mõttes kiirem kui linnas.

Evolutsioon on meid kujundanud alateadlikult väga hästi hindama oma ellujäämise tõenäosust sõltuvalt välistest keskkonnatingimustest, ning otsused, mida enda meelest teeme oma vabast tahtest lähtuvalt, soosivad tihtipeale hoopis meie bioloogilist kohasust, võimalusi kogu elu lõikes võimalikult suure tõenäosusega ja kvaliteetselt geene tulevastesse põlvkondadesse edasi anda.

Mida paremini mõistame evolutsioonibioloogia mõju inimeste käitumisele ja otsustele, seda paremini suudame seda ka ära kasutada ühiskonna paremini toimima panemiseks.

---

Tuul Sepp on Tartu Ülikooli teadlane, kelle peamised uurimisvaldkonnad on loomaökoloogia ja evolutsioonibioloogia. Oma arvukate populaarteaduslike artiklite eest on ta pälvinud ajakirja Eesti Loodus kõige viljakama autori tiitli, Eesti teaduse populariseerimise auhinna ning kultuuriajalehe Sirp laureaadi tiitli. Pärast maineka Marie Skłodowska Curie individuaalgrandi pälvimist 2016. aastal täiendab ta ennast järeldoktorantuuris Ameerika Ühendriikides Arizona osariigi ülikoolis.