Ivan Makarov: kuidas rõvedus tuli mu tuppa

Kolumnist Ivan Makarov. Foto: Erik Prozes / Postimees

Arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov kirjutab, et on asju, mida võiks säästa labastamisest.

Eelmisel aastatuhandel läksin Estonia kontserdisaali koos ühe kena tütarlapsega, meid ootas romantiline õhtu hea muusika seltsis. Äkki astus ligi agar neidis ja ulatas mulle demonstratiivselt kondoomipaki. Tänasin ja keeldusin viisakalt põhjendusega «me tulime siia teisel eesmärgil». Aktivist silmanähtavalt ärritus ja ütles, et olen tänamatu ajast maha jäänud meesšovinist (minu kaaslane jäi siinkohal mõttesse) ja tulevane aidsiohver. Naersin südamest, sest tollal oli vene huumorimaailmas ikka veel kuum koomik Gennadi Hazanovi naljalugu, kus talle ulatatakse preservatiiv, «et selliseid napakaid siia ilma enam ei sünniks».

Täna oleme kõik palju vabameelsemad. Aga ikkagi usun, et nii nagu kirikus ei tohiks müüa popkorni, nii ei tasuks ka akadeemilises saalis jagada preservatiive. On asju, mida võiks säästa labastamisest: kui rutiinist kurnatud toimetajad hakkasid pärast Freddie Mercury surma mängima tema laule eetris iga jumala kord, kui jutt läks aidsile, muutes selle hääle mingiks inetu haiguse ja koleda surma sümboliks, oli see tülgastav. Ma ei pea toredaks ka seda, et kui otsin internetist muusikat, hüppab alati näkku mõni pealkiri – kes staaridest kellega magab, mismoodi rõvetseb ja mis haigusi põeb. Ju siis sellised üksikasjad müüvad ja see on turumajanduslik paratamatus. Nagu ilmselt ka kogu see ropp sõim, mis aastaid murrab meie kodudesse ühe vene amatöörvideoid vahendava Eesti telekanali kaudu.

Kunagi sügaval stagnaajal nägin televiisorist üht andekalt lavastatud olukorda: polikliiniku koridoris istuvad tulevaste haritlaste olekuga tütarlaps ja noormees ning väljapeetult diskuteerivad Charles Pierre Baudelaire'i ja Paul Marie Verlaine'i luulest, tõstavad esile eriti peeni nüansse nende loomingust, analüüsivad, tsiteerivad romantilisemaid kohti – ja järsku avaneb kabineti uks ning tüse valges kitlis mees hüüab poisile: «Petrov! Kas sa kust tõid?» Kaamera näitab noormehe näos peegeldunud õudu ja tüdruku kirjeldamatuid silmi. Poiss tõuseb kohmetult, võtab kotist purgi ja ulatab sanitarile, kes kohe hakkab valjuhäälselt kärkima: «No vot, palusin sind nädal aega, et too juba ükskord see analüüs ära, aga sa ei toonud, ja nüüd äkki lasid terve purgi ääreni täis!» Kaamera näitab mööda pikka koridori meeleheitlikult minema jooksvat tütarlast… Noorte poeetiline maailm oli korraga kokku varisenud, varajase prantsuse sümbolismi romantikasse jõhkralt tungis füsioloogia.

Nii nagu näidendis seinal rippuv püss teeb mingil hetkel ilmtingimata pauku, nii laseb ka umbes-täpselt igas teises Ameerika komöödiafilmis keegi peakangelastest  ükskord peeru, muidu ei oleks ju film selle loojate arvates naljakas. Seda võtet mõnevõrra funktsionaalsemalt on kasutatud tuntud reklaamklipis «Eesti Gaas tegi seda taas». Selle klipi «teise seeria» eriti pikk rahulolev urin kostab igas Eesti kodus mitu korda õhtu jooksul. Võib-olla on see tõesti üks tulutoov müügimeeste leid. Kuid kui loed samal ajal usutluse pealkirja «Ott Lepland avaldas, milline peeretaja ta on», siis ei tahaks küll uskuda, et selline reklaaminipp suurendab ka romantilise laulja edu. Mõnel fännil võib olla sama tunne, nagu tol tütarlapsel polikliinikus. Ühelt poolt «Kuula» – ja teiselt poolt «kes tegi?!»…

Kui lugesin pealkirja «Winny Puhhi liige lõi laval alasti tantsu, meheau rahvale lehvimas», siis mõtlesin, et meie ühiskond on tõesti ebaõiglane: õnnetu haige inimene ehk liputaja, kes näitab oma «meheau» mõnele üksikule möödujale, saab peksa ja trahvi, aga terve mehepoeg, kes raputab seda oma auto pikendust tuhandele inimesele näkku, saab aplausi ja honorari. 

Kui nägin Sirbis tuntud poliitiku peaga figuuri, kaelas põll kirjaga «Minu m*nn on puhas», siis mulle avaldas muljet eriti see, et lohaka fotomontaaži autorit esitleti kunstnikuna. Kui silmasin hiljuti samas kultuurilehes ühe teise kaasaegse eesti Benvenuto Cellini teost – kolme musta naismannekeeni alumised osad, blondid juuksepikendused intiimsetest kohtadest alla rippumas – siis mõtlesin, et järgmisena võiks ju proportsionaalse ja võrdse kohtlemise huvides avaldada pildi kolme valge meesmannekeeni ülakehadest, pikad mustad juuksed pihkudel kasvamas. See viitaks nii taoliste kunstiteoste loojate ja levitajate kui ka laval või telesaates rahvale hõlma alt oma varjatud potentsiaali näitavate staaride tõenäolisele inspiratsiooni ammendamatule allikale.

Aga tollest ammusest Estonias toimunud kontserdist mäletan ma täna dialoogi kondoomide jagajaga ja olen unustanud, mis muusika seal kõlas. Kondoom akadeemilises kontserdisaalis tegi minu mälu kallal puhta töö – nagu terrorirühmitus ISIS Palmyras, igal vandaalil kaasas termos, peal kohvi reklaamislogan «ükskord me võidame niikuinii!».

---

Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemia laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.