Viimase aasta arengute põhjal võib julgelt väita, et praegune valitsuskoalitsioon on oma tegevuse suunanud vaid tänasesse päeva kui mitte eilsesse. Puudub pikaajaline strateegia ja visioon, selle asemel tegeletakse hoopis tulekahju kustutamise ja ressursside lõputu ümberjagamisega nagu kaardidiilerid kasiinos, kirjutab riigikogu liige Kalle Laanet (Reformierakond).
Selle hävitava hinnangu saab anda, sest terve aasta jooksul pole enam sisuliselt tegeletud riigireformiga. Eelmise valitsuskoalitsiooni ajal toimus riigireformi temaatikal hulganisti arutelusid. Vaadati tulevikku, ent praeguseks on teema täiesti soiku jäänud. Hoolimata sellest, et eelmine koosseis jõudis koostada esialgsed ettepanekud riigireformiks.
Praegusel valitsuskoalitsioonil jääb puudu vaatest. Mitte isegi suurest vaatest, vaid tavalisest kainest pilgust. Tuleviku Eesti võiks olla eelkõige ligipääsetav Eesti. Selle mõiste joonistas esmakordselt lahti migratsiooniekspert Kert Valdaru, kes kasutas «ligipääsetava Eesti» sõnapaari, rääkides riskirühmade integreerimisest ühiskonda. Mulle tundub, et mõistet võiks laiendada. Tegelikkuses võiks ligipääsetav Eesti tähendada sõna otseses mõttes võrdset ja lihtsat juurdepääsu riigile kui meie kõigi ühisettevõttele – kodanikele olenemata rassist, rahvusest, sissetulekust, elukohast jms.
Ligipääsetav Eesti tähendab ühelt poolt kindlasti seda, et riigis on toimiv infrastruktuur. See eeldab toimivaid transpordiühendusi, ühistransporti, mugavaks ja turvaliseks muudetud maanteid. Samuti on ligipääsetava Eesti eelduseks see, et mingeid piirkondi ei lõigata teistest ära, kõiki ressursse ei lubata koondada pealinna ja nii edasi. Hetkel võib halvaks näiteks tuua saartevahelise liikluse, kus riik ei soovi otsustusõigust kohalikule tasandile anda. Sellest tulenevalt on liiklus saarte ja mandri vahel pigem rahuldav, aga ideaalini on veel pikk tee veel minna. See omakorda mõjutab seal elavaid inimesi, nende sissetulekuid, turistide liikumist ja nii edasi.
Oluline on, et ligipääsetavad oleksid avalikud teenused ning seadusandlus oleks tavakodanikule lihtne ja mõistetav. Puudega inimeste ligipääsetavus riigile on valitsuse üks prioriteete, ometigi pole tulemusi selles valdkonnas märgata. Halb näide on värskelt valminud superministeeriumi hoone, kus juba avanädalatel selgus kurb tõsiasi, et puudega inimestega ja nende liikumisega pole hoones arvestatud. See on planeerimatus – mida ei näe, seda justkui pole olemas või teisisõnu öeldes – nagu vanas nõukogude anekdoodis – külamees laulab ainult sellest, mida ta näeb. Miks pole avalik sektor integreerimise puhul ise eeskuju näidanud?
Pikk ja segane on olnud valitsuse tegevus ka seoses riigiasutuste Tallinnast väljaviimisega. Kohaliku valitsemise juures olevad inimesed saavad pidevalt segast infot ja kogu protsess viibib.
Tihti tundubki, et riik pigem takistab suurte muutuste elluviimist kui neile kaasa aitab. Palju sõltub riigiasutuse juhtide hoiakutest. Näiteks võib tuua politsei- ja piirivalveameti ellu viidud kokkuhoiureformi, tänu millele kaotati funktsioonide dubleerimine, selleks polnud PPA-l vaja valitsuse käehoidmist.
Kõigil soovijatel peab olema ligipääs infole ja riigil tuleb selleks luua eeldused. Eesti on teadupärast maailmas tuntud kui e-riik ning ligipääs internetile peaks olema meie inimeste jaoks vaat et põhiõigus. Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Urve Palo meelemuutus seoses kiire interneti maale viimisega on just maapiirkondi kõige valusamalt tabanud.
Tänane valitsuskoalitsioon peaks aru saama / mõista suutma, mida üks või teine seadusemuudatus endaga kaasa toob. Kõik on kõigega seotud. Samuti ei tohiks Eestit võtta seaduste tegemisel eraldatud saarekesena. Meie majandus sõltub tervest Baltikumist, Skandinaaviast ja suures pildis muidugi kogu maailmast. Seda kõike tuleks arvesse võtta, et vältida taolist kaost, mida näiteks uus aktsiisipoliitika meile on kaasa toonud.
«Ligipääsetavas Eestis» peab olema kõigil võrdne juurdepääs riigile, olenemata sellest, kas elad setus või saares.