Eesti inimesed 2018: noore kunstniku elu pole kerge

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

On kokkuvõtete tegemise ja unistamise aeg, sest uus aasta täidab igaühe hinge lootuste ja ootustega. Millest meie inimesed unistavad, mida soovivad ning millest hoiduda püüavad? Räägime aastavahetuse eel Eesti inimestega ootustest ja hirmudest, vaadates tulevikku ehk peatselt algavasse 2018. aastasse.

Ants.
Ants. Foto: Collin Browne

Antsule annavad jõudu lapselapselapsed

«See aasta on minu jaoks väga raske olnud ja jääb üle vaid loota, et tulev aasta on hingele kergem ning midagigi natuke paremaks läheb... Kõige raskem oli märtsis: olin siis ise pikalt haiglas ning ka minu naine suri. Minul diagnoositi peaajuinfarkt ning nägemine kadus. Vahetult enne naise matuseid käisin operatsioonil, mis ebaõnnestus. Praeguseks on operatsioone olnud juba mitu. Viimane arstki ütles, et olin juba pooleldi minemas...  Mul kadus isu ning võtsin palju kaalust alla. Lapsed käisid mind tihti vaatamas ja see aitas – tahe tuli tagasi. Arvan, et tõelist ootamist väärivadki tervelt elatud aastad. Rõõmu ja jõudu annab mulle see, et olen vanavanaisa. Mul on kaks last, kuus lapselast ja lausa 8 lapselapselast. »

«Kui aga praegust valitsust vaadata ja mingeid ootusi seada, siis arvan et valitsuses on liialt palju vihakõnet ja kadedust – sellest tuleks lahti lasta.» 

Katerina.
Katerina. Foto: Erkka Lehto

Katerina ootab venna pulmi

«Tahan, et minu vend abielluks, sest ta on oma kaaslasega väga õnnelik. Tahaksin pulma saada: olen ühe korra pulmas käinud ja see oli nii tore, et juba selle pärast tahaks. Hirm on mul võib-olla keskkonnamuutuste pärast, kardan kliimamuutusi. Aga ma ei teagi täpselt, kuidas neid vältida...» 

Marta-Liisa ja Carol.
Marta-Liisa ja Carol. Foto: Collin Browne

Marta-Liisa ja Carol soovivad kunstile pühenduda

Marta-Liisa:

«Olen endale mingid eesmärgid järgnevaks aastaks seadnud, aga pigem elan päev korraga. Pikka nimekirja aasta lõpus ei koosta. Juba rohkem kui viis aastat olen olnud iseseisva elu peal: ei ela enam vanematega koos ja tunnen, et seeläbi on ootused ja nõudmised iseendale kasvanud. Pean olema edukam ja rohkem raha teenima, et elus hakkama saada.»

«Minu erialaks ja kireks on kunst ning seepärast on sobiva töö leidmine väljakutseterohke. Noore kunstnikuna on päris keeruline läbi lüüa: teed erinevaid tööotsi ja proovid kuidagi toime tulla. Olen värskelt ülikooli lõpetanud ja eks tunne on ikka selline, et peaks endale nüüd erialase töö leidma. Paljud meiega koos õppinud ja lõpetanud tudengid on selle saavutanud, mina ise aga alles otsin õiget töökohta. Mulle meeldib maalikunst ja joonistamine: teen seda tellimustöödena. Praegu aga töötan hoopis restoranis. Eks natuke on ikka see, et teen hetkel tööd, mis raha sisse toob, mitte niivõrd seda, mis tõeliselt meeldib...»

«Mul on see kriis, et ei tea, mida oma elus täpselt edasi teen: kas lähen välismaale või jään Eestisse. Välismaale minek mõjuks kindlasti inspireerivalt: õpin kohalikku keelt ja kultuuri, kogen uusi asju... Järgmisel aastal rõõmustaks mind väga, kui saaksin kas Rootsi või Soome edasi õppima asuda või leiaksin siiski Eestis hea erialase töö.»

Carol:

«Võiks olla rohkem aega oma tõelise kire ja kutsumusega tegelemiseks, milleks ka minu puhul on kunst. Muudkui töötad ja rabeled igapäevaselt, lubad endale, et homme tegelen oma kunstiprojektidega ja siis leiad end jälle ajanappusest...»

«Uuel aastal võiks olla rohkem aega ja raha, tervis on nii ehk naa hea. Loodan, et järgmisel aastal tuleb ka soe suvi. Ja armastusega on nii, et seda ei maksa oodata ja otsida: kui tuleb, siis tuleb.» 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles