Maarja Naagel: küberruum kui Metsik Lääs?

Maarja Naagel Foto: Erakogu

Microsofti juht Brad Smith teatas, et on tarvis digitaalset Genfi konventsiooni, kuid targem oleks sõja- ja rahuaegne rahvusvaheline õigus lahus hoida, leiab NATO Küberkaitsekoostöö Keskuse rahvusvahelise õiguse teadur Maarja Naagel.

Õigusteadlased jälgivad juba mõnda aega huviga arutelu, kus küberruumi soovitakse turvalisemaks muuta uue rahvusvahelise õiguse või kokkuleppega.

Tegelikult pole takistus kehtiva õiguse puudumine ning maailm ei vaja digitaalset Genfi konventsiooni. Reeglid ja kohustused, mis riigid on omavahelistes suhetes juba ammu kokku leppinud, kehtivad ka küberruumis. Märksa keerulisem on teatud olukordades jõuda poliitiliste sammudeni, millega kehtivad õigusnormid ka praktikas ellu viidaks.

Microsofti tänavu veebruaris avaldatud üleskutse sõlmida kokkulepe küberruumi turvalisuse tagamiseks on rahvusvahelises meedias pälvinud üksjagu vastukaja, enamasti positiivset. Microsoft on ka ise rõhutanud, et tegu on tööprojektiga, mille sisu saab vastavalt vajadusele kohendada. Kohendanud nad seda ongi, kuid üks oluline detail vajab siiski korrigeerimist. Väljend «digitaalne Genfi konventsioon» on eksitav.

1949. aastal vastu võetud Genfi konventsioonid ja nende hilisemad lisaprotokollid moodustavad nüüdisaegse relvakonfliktiõiguse tuuma. Need reguleerivad sõjapidamise viise ja vahendeid ja sätestavad piirangud eesmärgiga luua tasakaal tsiviilisikute kaitse ja riikide sõjalise kaitse vajaduse vahel. Võtmesõna on siin «relvakonflikt»: need rahvusvahelised lepingud kohalduvad ainult relvakonflikti korral. Ning relvakonflikti korral kehtivad need lepingud ka küberruumi kohta.

Kui Microsofti algatuse eesmärk on luua reeglid, mis kaitseksid tsiviilisikuid küberruumis igapäevaste ohtude eest, siis selle reeglite kogumi nimetamine «digitaalseks Genfi konventsiooniks» viib meid eksitavale mõttele, et tegu on relvakonfliktiga.

Vaatamata sellele, et igapäevases kõnepruugis on küllaltki levinud kasutada küberruumist rääkides sõnavara, mis tavapäraselt kuulub sõjalisse leksikasse («küberrünnak», «küberkaitse», «kübersõda»), siis õiguslikus mõttes ei ole tegu relvakonfliktiga.

Õigus on tõhus siis, kui see on selge. Relvakonfliktiõigus ja rahuaegset riikide tegevust reguleeriv õigusraamistik on teineteisest selgelt eristatud ning mõlema tõhusa toimimise tarvis tuleb see ka edaspidi nii hoida. Kokkuvõttes aitab see kaasa ka maailma turvalisemaks muutmisele igale üksikisikule.

Üleskutse leppida kokku küberruumi turvalise kasutamise eeskirjas ei ole iseenesest uus. Mitmes rahvusvahelises organisatsioonis on teoksil algatusi, mille laiem eesmärk on muuta küberruumis tegutsemist turvalisemaks ja ettearvatavamaks ning püüda seeläbi vältida olukordade kasvamist konfliktiks.

Selliste protsesside näidetena võib tuua küberruumi usaldusmeetmete (Confidence Building Measures) algatuse OSCEs,  valitsusekspertide (Group of Governmental Experts) kohtumised ÜROs, küberkuritegevusevastase Budapesti konventsiooni, Venemaa ettepaneku sõlmida uus rahvusvaheline leping (Code of Conduct) ja küberruumi stabiilsuse tagamist käsitleva üleilmse komisjoni (Global Commission on the Stability of Cyberspace).

Akadeemilisemal poolel on grupp rahvusvahelise õiguse eksperte Tallinna Käsiraamatus (Tallinn Manual 2.0) pannud kokku oma visiooni, kuidas kehtiva rahvusvahelise normid küberruumile kohalduvad.

Neil protsessidel on oma tugevused ja nõrkused, kuid neid kõiki ühendab asjaolu, et need toimuvad üldises rahvusvaheliste suhete raames ning nende edu ja ebaedu peegeldab rohkemal või vähemal määral üldist riikidevaheliste suhete seisu. Tulemused ei pruugi olla nii kiired ja edumeelsed, kui soovime. Seetõttu on erasektorist tulevad algatused igati teretulnud. Kui teha seda paindlikult ja eksitavaid mõisteid (olgu kui tahes kõlavaid) kasutamata, on neil ka suurem edulootus.

Seni aga ei maksa arvata, et küberruum toimiks õiguslikus vaakumis. Riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid eesotsas NATO ja Euroopa Liiduga on selgelt väljendanud arusaama, et kogu rahvusvaheline õigus kehtib ka küberruumis. See tähendab, et riigid on kohustatud ka küberruumis tegutsedes järgima kõiki riikide käitumist reguleerivad reegleid. Asjaolu, et mõned seda alati ei tee või püüavad halle alasid kasutades normide vahel laveerida, ei muuda õigust ennast olematuks.

Samas on ebarealistlik loota, et riigid oleksid tänapäeva ja lähituleviku rahvusvaheliste suhete olukorras suutelised vormima oma poliitilise tahte üksmeeleks, mida on vaja uue laiapõhjalise rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks. Seetõttu on rohkem edulootust algatustel, mis järk-järgult riikide poliitikat mõjutavad ning lõpuks ka õiguses uue arenguni viivad.