Ahto Lobjakas

FOTO: Eero Vabamägi

Saksamaal reedel saavutatud kokkulepe kristlike demokraatide ja sotsiaaldemokraatide vahel alustada eelkõnelusi uue valitsuse moodustamiseks avab kontinendil uue ajastu. Ennustust, et kolm kuud pärast valimisi pole valitsust kokku saadud, võetuks veel suvel apokalüptilisena. Saksamaa poliitiline süsteem näis olevat kokkukukkumise äärel, sealne ebastabiilsus näis ähvardavat kogu Euroopa Liitu tsivilisatsioonilise katastroofiga. Midagi sellist pole aga juhtunud. Nii Saksamaa kui ka Euroopa Liidu poliitilised struktuurid on viimase poole sajandi ehk suurimas kriisis osutunud ootamatult vastupidavaiks. Uus valitsus tuleb, isegi kui aega läheb pool aastat. Prantsusmaa püsib tugevana, Brexit hakkab iga mööduva kuuga üha mõistlikumat ilmet võtma. Majanduskriis on minevik, vähemalt väljaspool Lõuna-Euroopat.

Vastupidavus üksi ei pruugi siiski olla võitev strateegia. Saksamaa ja ELi tuumiku stabiilsus piirneb Ida-Euroopas triiviga entroopia poole. USA president Donald Trump on globaalsetes suhetes loonud pidevspastilise häireolukorra. Suhe Venemaaga on pausil ja keegi ei tea, millal ja mis suunas lint liikuma hakkab. Mida Saksamaa väga rõhutatult ei paku, on juhiteenus. Angela Merkel  juhib suure tõenäosusega riiki ka järgmised neli aastat, kuid «vaba maailma tegeliku liidri» tiitel ei kanna mingeid aktiivseid konnotatsioone.

Pikema perspektiivi nukrus ei tohiks siiski varjutada lühikese suhtelist positiivsust. Saksamaa enda suurim sõjajärgne poliitiline kriis on lahenemas visinaga. Merkeli CDU läheb ilmselt koostööle SPDga, kellega valitseti viimased neli aastat. Lõpliku otsuse teeb sotsiaaldemokraatide parteikongress jaanuaris. See tuleb suure tõenäosusega positiivne. Valikuid on seejärel kaks: GroKo või KoKo, saksakeelses esisilbimajanduses vastavalt kas suur koalitsioon või koostöökoalitsioon.

Viimane oleks Saksamaa kontekstis uuenduslik lahendus: SPD jääks formaalselt valitsusest välja, kuid toetaks seda lepingulises korras. Peateemades sõlmitaks sisuliselt koalitsioonileping, kuid väga palju jääks parlamendidebattide otsustada ja lahendataks samm-sammult. Nii välditaks ka paremäärmusliku AfD formaalset tõusmist opositsioonijuhiks Bundestagis.

Järgmised neli aastat oleks sellisel juhul korraga nii hingetõmbepaus kui ka harjutus tulevikuks. The Financial Times on «stability über alles»-lahenduse hukka mõistnud, ennustades konfliktide nihkumist poliitilise skaala servadele. Praegu osutavad kõik märgid siiski vastupidisele.

AfD on küsitlustes langenud liberaalsete vabade demokraatide taha. CDU sõsarpartei CSU, mis oma traditsioonilises kantsis Baierimaal kõvasti hääli kaotas, valis just tagasi oma vana esimehe Horst Seehoferi – teadmises, et viimane taandub ise järgmise aasta alguses. SPDs on Martin Schulz kindlustanud oma liidripositsiooni. Kõige selle eest tuleb tänada president Frank-Walter Steinmeierit, kes oma vanale koduparteile SPD-le südamele koputas. Algul oli sõjajärgse suurima valimiskaotuse üle elanud SPD otsustanud opositsiooni jääda. Nüüd võib põhimõtte-vähemusvalitsustest Saksamaal saada kestlik lahendus probleemidele äärmustega.

Nagu öeldud, ei tähenda Saksamaa stabiliseerumine tingimata automaatselt häid uudiseid ülejäänud Euroopale. ELi tuumik seisab struktuuriliselt kindlana ning praegu näib võimalikuna leida selles ümbervormistatud koht ka Suurbritanniale. Kuid (välis)poliitiliselt on blokk üha impotentsem. Ei aita ELi idatiiva vaikne tagasilangemine autoritaarsusse, mida Saksamaal pole aega või võimu peatada. ELi piiride taga on Ukrainast saanud metsik ida. Taamal on hoomamatu Venemaa, küll ka hetkel stabiilne.