Riigikogu juhatus:(vasakult) Enn Eesmaa, Eiki Nestor, Hanno Pevkur. FOTO: EERO VABAMÄGI/POSTIMEES

FOTO: EERO VABAMÄGI/PM/SCANPIX BALTICS

Inimeste suhtumine poliitikutesse on kahetine. Ühest küljest neid mütologiseeritakse, omistades neile kavalust ja strateegilist mõtlemist, mida neist paljudel  tegelikult olla ei pruugi. Samas kahtlustatakse ja süüdistatakse neid ahnuses, omakasupüüdlikkuses ja pettuses.

Seesugune skisofreeniline olukord ei saa jätta sünnitamata mitut laadi vandenõuteooriaid, ning enamikule ühiskonnast pole huvitav mitte see, millest räägivad poliitikud, vaid see, millest nad vaikivad. Seetõttu peavad poliitikud ise olema huvitatud oma tegevussfääri maksimaalsest läbipaistvusest. Samas on salastatus parim võimalus varjata oma rumalust, ebakompetentsust või ebaausust. Kusjuures, mida halvem on olukord riigis, seda rohkem on salastatust.

Seepärast saadab riigikogu komisjoniistungite salvestiste salastamine Eesti ühiskonnale negatiivse signaali. Muidugi eeldab mõne arutelu spetsiifika salastust, näiteks see, mis puudutab sise- ja välisjulgeolekut. Ent näiteks keskkonnakomisjoni salvestised ei tohiks ju iseenesest olla midagi säärast, mida nii tiheda saladuselooriga varjata, et neile ei pääse ligi isegi prokuratuur, avalikkusest rääkimata.

Sellise seisukoha võttis ka riigikogu esimees Eiki Nestor, kuid kahe suurima parlamendierakonna, Keskerakonna ja Reformierakonna esindajad riigikogu juhatuses olid salvestiste avaldamise vastu. Sealjuures andsid mõlemad riigikogu abiesimehed oma otsuse tagamaid põhjendades põiklikke selgitusi.

Kõikehõlmavat salastust harrastasid vanasti «kompetentsete organite» esindajad ja armastavad tänini näiteks Venemaa KGB-taustaga valitsejad. Läänelik riigivalitsemine seevastu peaks vähemalt ideaalis põhinema aususel ja avatusel. Säärased otsused vaid süvendavad usaldamatust poliitikute ja erakondade suhtes, keda niigi suur osa ühiskonnast eriti ei usalda. Pigem asjata – poliitikud ei valeta rohkem kui tavalised inimesed, lihtsalt nende kui avalike elu tegelaste sõnu tiražeeritakse laialdaselt, mistõttu võib selline mulje jääda.

Aastatetaguse salvestise avalikuks tegemine oleks võinud viimast kinnitada ning tõendada Kalle Pallingule ja Reformierakonnale langenud ebaausa rahastamise kahtlustuste paikapidamatust. Või siis paikapidavust. Nüüd aga jäävad need paljude silmis edaspidigi teatavasse halli tsooni (mida erialainimesed nimetavad White’i tsooniks, seda nähtust 1960ndatel esimest korda kirjeldanud ajakirjaniku Teddy White’i perekonnanime järgi), mille täidavad igasugused oletused.