On kokkuvõtete tegemise ja unistamise aeg, sest uus aasta täidab igaühe hinge lootuste ja ootustega. Millest meie inimesed unistavad, mida soovivad ning millest hoiduda püüavad? Räägime aastavahetuse eel Eesti inimestega ootustest ja hirmudest, vaadates tulevikku ehk peatselt algavasse 2018. aastasse.

Maie.

FOTO: Erkka Lehto

Maie: valitsus peab lihtrahvast hoolima

«Loodame ikka, et paremaks läheb. Et meie valitsus hoolitseks rohkem lihtrahva eest. Ainult vanade hoolitsustöötajate töö on tasutud, teistel peaks ka olema! Meile on juba pikalt valetatud – see on ropp, kui palju seda tehakse. Just olid valimised, aga kõik eelmised lubadused on täitmata...»

«Ma ei oskagi öelda, kas kardan midagi. Eks ta ole jah, et elatud ka juba omajagu ning sellises vanuses ei kardagi enam midagi. Karta tuleb näiteks sõda ja muud taolist. Aga loodame, et järgmisel aastal seda veel ei juhtu.»

Katerina.

FOTO: Collin Browne

Katerina: eesti keeles suhtlemist ei tohi karta

«Soovin uuel aastal Venemaale ülikooli minna. Proovisin sel aastal ka Eesti ülikooli sisse saada, ent ei õnnestunud: öeldi, et riigikeele oskus pole piisav ning eksimusi keelekasutuses palju. Kasvasin üles Kohtla-Järvel: seal on vene keel laialdaselt kasutusel ning vajadus eesti keele oskuse järele väiksem. Alustasin eesti keele õpinguid alles seitsmendas klassis – lasteaias polnud see kohustuslik. Mul on ka väike õde, kes hetkel viiendas klassis eesti keelt õpib: koos õpime. Arvan, et tähtis on eesti keeles rääkimist mitte karta, isegi kui vigu teed. Huvitav on see, et kui tulin Tallinnasse elama, siis nõudmised keeleoskusele kasvasid. Kui Kohtla-Järvel sai ka vähese eesti keele ja hea vene keelega hakkama, siis pealinnas nõutakse eesti keele oskust palju paremal tasemel.»

«Loodan väga, et järgmisel aastal mul siiski õnnestub õpinguid alustada, sest muidu on juba halvasti... See aasta oli punase tulekuke aasta, aga 2018 on kollase koera aasta. Koer on inimesele truu sõber, nii et ehk on ka tulev aasta sellevõrra parem.»

«Elus tervikuna ei karda ma midagi. Arvan, et alati võib veel halvemini minna. Näiteks käisin sel aastal Venemaal, Iževski linnas ja sealset eluolu nähes sai kohe selgeks, et Eestis on täitsa hea elada. Polnud seal ei internetti ega maitsvat toitu...»

«Mul on üks suur kirg: Jaapani keel ja kultuur. Tahtsin ülikooli sama eriala õppima minna, aga seni pole õnnestunud. Kaugeim ootus ja eesmärk ongi, et tulevikus elan Jaapanis, sest mulle väga meeldib sealne kultuur. Vaatasin lapsena multikaid, lugesin raamatuid Jaapanist ja nii hakkaski meeldima. Eks selleski kultuuris on nii halbu kui häid külgi, aga tunnen selle riigi vastu suurt tõmmet ja pingutan, et minu ootus täituks.»

Erik.

FOTO: Erkka Lehto

Erik soovib programmeerimist õppida

«Loodan, et lõpetan tuleval aastal kooli – 12. klassi. Edasi tahan kindlasti ülikooli programmeerimist õppima minna, sest see eriala on minu jaoks huvitav. Kui mõtlen järgmise aasta hirmude peale, siis kardangi, et ei saa ülikooli sisse. Näen selle nimel praegu palju vaeva.»