/nginx/o/2017/12/15/7409661t1hcacd.jpg)
Eesti suusatamise ja tegelikult kogu meie spordimaailma kohal rippus peaaegu neli aastat must pilv. «Kahtlased molekulid», mis leiti Kristina Šmigun-Vähi (40) 2006. aastal Torino olümpiamängudel antud dopinguproovist, tähendasid, et iga kord Eesti sportlaste võidetud olümpiamedaleid kokku lugedes, pidi kolm korda üle õla sülitama, et mitte Kiku kahe kulla saatust ära sõnada.
Kõik lõppes täpselt samamoodi, kui algas – ootamatult. Juba aastaid oli salajastes kohtuinstantsides ringelnud kaasuse tõttu olnud uudis see, et uudiseid ei ole, ning vaid nädal varem oli Rahvusvaheline Olümpiakomitee tõdenud, et ei saa midagi kommenteerida.
Ootusagoonia näis jätkuvat. Seda magusam oli kolmapäeval ROKi üllitatud lakooniline teade, et Torino mängude proovide järeltestimise tulemusel ei ilmnenud ühtegi positiivset juhtumit. Šmigun-Vähi on ja jääb igavesti kahekordseks olümpiavõitjaks, ja mis sama tähtis, Meie Kikuks.
:format(webp)/nginx/o/2017/08/22/7018899t1h5e9f.jpg)