Madis Vaikmaa: inimene, mitte tarbija

Madis Vaikmaa Foto: Tairo Lutter / Postimees

Hiljuti oli mul au testida Apple’i uusimat ja tuusimat mobiiltelefoni nimega iPhone X. Tegu on täiesti normaalse telefoniga – helistada sai, pilte tegi ja meile saatis. Instagrami ja Facebooki sirvimise tegi mugavamaks ülipikaks venitatud ekraan ning telefoni lahti lukustamiseks piisas talle otsa vaatamisest – mingit koodi ega sõrmejälje lugemist polnud vaja.

Paraku on Apple'i tippmudeliga probleem: kui see lihtsalt laual lebab, näeb ta välja nagu iga teine Hiinas toodetud nutitelefon. See omakorda võiks ju värskes omanikus tekitada õigustatud pahameelt: miks kaaskodanikud ometi ei mõista, et see telefon maksis rohkem, kui nad kuus – või mitmes – teenivad.

Ja see toobki mind asja säsini: Vox Clamantise kontserdil esireas istumine või Maserati Quattroportega sõitmine näitab inimese rafineeritud maitset. Kõnealune iPhone... noh, ütleme nii, et see on lihtsalt Apple’i katse klientidelt võimalikult palju raha kätte saada.

Kuna ma ei taha kõlada nagu inimene, kes arvab, et kasum on raha, mille ettevõtja on ebaõiglaselt töötajatele välja maksmata jätnud, siis ma ei ütle, et Apple peaks oma toote hinda alandama. Vastupidi, tõstku, palju tahavad.

Aga just siin tulebki mängu tarbija au, mõistus ja südametunnistus. Asjade ostmine põhimõttel «sest ma saan seda endale lubada» tundub jõuluajal tiba egoistlik. Esiteks seetõttu, et loodus kannatab niigi meie kõigi igapäevase tarbimisvajaduse tõttu. (Kui te ei usu, minge vaadake, kui kõrged nõlvad on Eesti prügimägedel.)

Teine argument puudutab aga südant. Olen näinud, kuidas Toivo Tänavsuu trotsib, higinire otsaees, kesksuve, et koguda raha, et vähihaigete inimeste elu paari nädala või kuu võrra pikendada. Ja sellises igavikulisemas vaates tundub 1359 euro mobiiltelefonile kulutamine kuidagi mõttetu.

Mõttetu, sest sarnaseid telefone on turul hulgi, aga sadade eurode võrra väiksema hinnaga. Sestap: palun ostke odavam telefon ja annetage ülejäänud raha puudega laste vanematele, orvuks jäänud lastele või põnnidele, kes peavad veetma jõulud haiglas.

Kui telefon tundub tähtsam kui laste kannatused, siis äkki pakub pinget koduvägivalla all kannatavatele naistele mõeldud tugikeskuste toetamine? Või lemmikloomade turvakodud? Teisisõnu, Eestis on kohti, kus seda raha on väga-väga vaja.

Teistele inimestele nõuannete andmine – eriti kui nad ei ole väljendanud tungivat soovi neid kuulda – on mõistagi tänamatu töö. Aga äkki hakkab mõni mõte külge nende teiste kaasteelistele ja ehk jõuavad need ideed lõpuks ka algse sihtgrupini. Loota ju võib.