Mihkel Mutt: Trump ja Kaljulaid

Mihkel Mutt Foto: Erlend Štaub

Mida oleks Eesti ühiskonnal õppida ameeriklaste kogemusest Donald Trumpiga, kirjutab Mihkel Mutt.

Pole ühtki valimiskampaaniat, kus keegi ei esitaks presidendi otsevalimise ideed. Nii see ilmselt jääb kuniks meid, sest idee erutab rahva kujutlust, šansid teostumiseks on aga napid, see kuulub pigem ideede-Kunglasse. Siiski pole selle üle arutlemine tulutu, sest see riivab laiemaid teemasid, pudendades neiltki ladestuma kippuvat kunglatolmu.

Presidenti saab rahvas valida või rahvale «anda». Endastmõistetavalt kerkib küsimus, et kui kohalikku omavalitsust ja riigikogu saavad inimesed valida, miks siis mitte presidenti.

Üks põhjus on lihtne. Kui valime voli- või riigikogu, siis erakonnad või valimisliidud esitavad oma programmi. Seal on üldpõhimõtted ja mõni konkreetne lubadus. Ükskõik kui blufitud või kui vähe neid hiljem täidetakse, ometi on nad midagi, mille järgi orienteeruda. Aga mida saab lubada presidendikandidaat?

Tasuta sõit, maksureform jne pole tema pädevuses. Kujutleme, et üks kandidaat lubab propageerida pereväärtusi ja kultuuri, teine kaitsta vähemusi ja toetada lõimumist, kolmanda lipukirjaks on ausus ja siirus, neljandal üllus ja isamaa, viiendal hingepuhtus ja hoolivus, kuuendal ilu ja tõde jne. Toredad vastandused küll, mille vahel valida!

Pealegi pole enamik valijaid neis kategooriates kodus ega peagi olema. Erinevalt haridusest, tervishoiust ja muust elutähtsast, mis seostub ühise maksutulu kulutamisega ja mille suhtes on enamikul oma kindlad huvid ja teadmised.

Seepärast – kui EV kodanikud valivad otse oma presidenti, siis mida või keda nad ikkagi valivad? Kas ei tule sellest «iluduskonkurss», kus võidab parim sõu (pühalikum silmavaade, kõmisevam hääl, malbemad ripsmed vms)?

Edasi võiks küsida, mis huvi peaks rahval üldse olema nõrga presidendi valimise vastu – volituste mõttes. Presidendi võim on ju negatiivne, esindajalik ja sümboolne. Kahtlemata on tähtis asi iseeneses. Inimestele on oluline teadmine, et neist midagi sõltub, et ka nemad on otsustajad.

Osadustundel on esindusdemokraatia puhul alati oht väheneda, kui esindajate ring kivineb, tekib poliitikute klass. Juba praegu on presidentuur teatud määral tusaventiil rahvale. Otsevalimistega tahetakse selle läbilaskevõimet suurendada. Tõsi, sellisel presidendil on kindlasti eeldusi olla alandatute lohutaja ning hoiatus uhketele. Ühel südamel on ikka kergem oma rahvaga koos tuksuda kui saja ühel.

Aga... kas otsevalimiste propageerijad taotlevad ikka seda? Vahel tekib kahtlus, et siit otsitakse midagi enamat. Siin on varjul soov, ei, mitte diktaatori, aga isakese või emakese järele. Kellegi järele, kes oleks vastukaal «neile» – see on erakondadele ja valitsusele ja üldse korrumpeerunud eliidile. Sellest kujuneks teataval määral vastuolu tunnete ja mõistuse pinnal. Ühel pool sotsiaalse õigluse meel, teisel pool utilitaristlik-majanduslik mõtlemine jne. 

Kui see nii läheb, siis see polariseerib ühiskonda. Sellepärast mulle tundubki, et need, kes tahab otsevalimist, loodavad pingeid kruvida ning väikestviisi mäsu. Milleks? Kõige proosalisem (ja tõenäosem), et omaenda valimisšansside suurendamiseks, aga mine tea.

Sageli kõlab nõue ja lubadus olla kogu rahva president. See on ilus, aga saavutamatu ideaal. Igas rahvas on palju «rahvaid», mida näeme ju riigivalimistel. Mida suurem inimhulk, seda õhem on nende ühisosa. Presidendi missiooni ja asendit saaks defineerida paralleeli kaudu riigikoguga.

Teatavasti ei tohi president esindada ühegi erakonna huve, samas ta ei tohi ka tervikuna parlamendile vastanduda, vaid olema erakondade ja poliitikaülene. Niisamuti ei tohiks president, pöörates näoga teisele poole, esindada ühe või teise sotsiaalse grupi huve. Aga ta ei peaks väljendama ka nende õhukest ühisosa, loomulikult mitte ka rahvale kui tervikule vastanduma, vaid olema parimas mõttes nende ülene. Seega siis niihästi poliitikute kui ka rahvaülene.

Otsevalitud president esindaks aga paratamatult eeskätt ühe segmendi meeleolusid ja polariseeriks ühiskonda ilmselt rohkem kui «antud» president, keda on kõigil kergem aktsepeerida.

Trump

Kuigi meid lahutavad Ameerikast suurus ja erinev poliitiline süsteem, teravdab mõni sealne nähtus tähelepanu ka siinse suhtes. Praegu oleme tunnistajaks, mida võib ühiskonnaga teha otse valitud, aga ainult üht ja absoluutarvus väiksemat osa etendav võimur.

Ei, Trump on mingis suhtes lahe, mõistetav, miks meilgi mõni seda joviaalset koleerilist pulmaisa fännab. Ja mulle täitsa meeldib mõni tema seisukoht (ehkki enamik mitte). Aga küsimus pole selles, vaid isikuomadustes, meetodites ja stiilis. Need ei vasta ettekujutusele, mis meil on «maailma talast» (Ta enesekesksus ja vajadus massidega mediumistlikult otse suhelda juhib mõttele, kas Hitler oleks säutsunud.) Kas pole aeg vastavaid stereotüüpe murda? Jah, aga siis tuleks ümber teha kogu ühiskond, luua uued juhtimisstruktuurid.

Trumpi ajalooline tähtsus on juba kindel, sest tema isikus on teostunud üks negatiivne stsenaarium. Pikas perspektiivis saab ta olema Ameerika rahva suurim õnnetus ja hoop tema eneseteadvusele pärast Vietnami sõda. Ameerika on esimest korda kogemas, mis tähendab tunda piinlikkust oma presidendi pärast.

Muidugi ei tunne seda kõik, 30 protsenti on immuunsed, aga ülejäänud mitte. Ameerika sõbrad maailmas teevad halva mängu juures head nägu, aga tegelikult on enamik meeleheites. Ainult ajakirjanikel pole ammu säärast pidu olnud. Trump Valges Majas on nagu tuhudes naine – iga viie minuti järel kuuleb jälle mingit uudist. Kuigi juba on Ameerika pressist tunda teatavat tuimuse teket, sest skandaalid on muutunud monotoonsuseks ja vastav valulävi kõrgenenud.

Erinevalt populistidest, kes näevad temas tulevikutähte, saabub ilmselt tõetund. Suur hulk Ameerika valijaid tõmbub tagasi: oot, see tee ei vii kuhugi.

Trumpi ei võeta maha, küll aga saab temast USA ajaloos kõige kiiremini lame duck, st teovõimetuks muutunud president.

Mis on selle moraal Eestile? 

Ameerika on suur ja tugev ning elab kõik üle. Siiani on mainimata EV presidendi üks tähtsamaid funktsioone peale selle, et öelda «varesele valu, harakale haigus» – ta on selleks, et me võiksime uhkust tunda, et meil on ka sääraseid naisi ja mehi. President on üks esimesi, kes satub elevandi puuri ette (mis too temast mõtleb?). Ta peab meid maailmas väärikalt esindama. Seal läbikukkumist eestlane ei andesta.

Seega peaks olema iga kodaniku püha kohus, et mingi hull, tölpa või egotrippija ei satuks Kadriorgu.

Parlament on ikkagi mingi eelkontroll. Eestil ei maksa otsevalimistega kiirustada.

P.S. Riskiarvestus ning äraproovitud praktikate eelistamine on tõelise konservatiivsuse panus liigi säilimisse.