Pelle Kongo: ammu oleks aeg tagasi Kuule minna

Apollo 11 Kuu missioon Foto: SCANPIX

Kosmonautikafänn Pelle Kongo teeb Ameeria presidendi Donald Trumpi hiljutise avalduse valguses Kuule minekuga seoses ülevaate, millised on olnud praeguse Valge Maja peremehe eelkäijate plaanid kosmosemissioonidest.

Demokraadist Ameerika president John Kennedy alustas esimest võidujooksu Kuule 1961. aastal ja võitis postuumselt pika puuga.

Vabariiklane Richard Nixon lõpetas selle luksuse pärast kuut ekspeditsiooni, mille käigus saadeti Kuu pinnale rekordilised 11 sõjaväelast ja üksainus teadlane.

Viimane inimene lahkus Kuu pinnalt täpselt 45 aasta eest, 14. detsembril 1972. aastal. Pärast seda on toimunud pingpongimäng Ühendriikide demokraatide ja vabariiklaste vahel teemal, kas minna tagasi ning kuidas saab kosmosevallas lubada rohkem, ilma et teeks midagi ära.

Pärast Apollo programmi hiilgavat võitu keerasid koduplaneedil asju vaheldumisi tuksi nii vabariiklased Richard Nixon / Gerald Ford kui ka demokraat Jimmy Carter. Kusagil käis ära mingi krõks. Rollid vahetusid ja senine reaalsus pöördus pea peale. Pool elu demokraadiks olnud Ronald Reagan hakkas millalgi vabariiklaseks, sai presidendiks ning lennutas enda tuules Valge Maja orbiidile George H. W. Bushi (asepresident 1981–1989).

Reagan isiklikult Kuu peale ei kippunud. Vähemalt avalikult mitte, sest tema ajal pandi alus Tähesõdade programmile ning alustati kosmosesüstikute üleslennutamisega.

Tähesõjad jäid seoses raudse eesriide langemisega suuresti George Lucase pärusmaaks. Süstikuprogramm sai aga surmavalt haavata, kui Challenger 1986. aastal stardi ajal kogu maailma silme all vastu taevast lendas. Põhjuseks poliitilise otsustusprotsessi ülimuslikkus inseneride arvamuse üle. Tagajärjeks seitse hukkunud astronauti ning kogu süstikuprogrammi baasmatemaatika põrmustumine.

Reagan polnud süüdi, kuid süstik ei olnud enam endine. Poliitilise peataoleku tingimustes kestis agoonia järgmised 25 aastat.

Seda varakult adudes sai just 1989–1993 presidendiametit pidanud Bush Seeniorist esimene vabariiklane maailmas, kes kuulutas välja uue mehitatud Kuule lendude programmi – Space Exploration Initiative.

Esmaesitluseks valiti teadlikult Apollo 11 Kuule maandumise kahekümnes aastapäev 20. juulil 1989. aastal.

Süstik oli osutunud kordades vähem tasuvaks ja katastroofiliselt ohtlikumaks kui loodeti. Vaja oli midagi, mis taastaks kodanike usu suurte püsikuludega kosmoseprogrammi ning nende soovi sellesse maksudollaritega panustada. Tagasi Kuu peale!

Kahjuks või õnneks president Bushile kahte ametiaega ei antud. Demokraat Bill Clinton võttis ohjad üle, tõmbas käsipidurit ning hakkas tegelema Boriss Jeltsini joomatuuride, Monica Lewinsky ja sigaritega. Aasta siis oli 1993.

11 aastat hiljem jõudis järjekordne vabariiklane George W. Bush järeldusele, et 1970-ndatest aastatest pärit ebaõnnestunud tehnikaga kosmost igavesti ei valluta (kui just pole tegemist mõne Nõukogude Liidu õigusjärglasega). Veel üks süstik (Columbia) oli aasta varem nõudnud seitse astronaudi elu, sisuliselt samal põhjusel. Rahvusvahelise kosmosejaama ehitus oli peatunud ning seda hoiti käigus minimaalse meeskonnaga. Erilist sihti kosmose vallutamiseks polnud ei Ameerika riiklikul aeronautika- ja kosmosevalitsusel (NASA) ega ka Valgel Majal.

Bush Juunior sai seetõttu teiseks vabariiklaseks maailmas, kes kuulutas välja uue mehitatud Kuu-lendude programmi – Vision For Space Exploration. Vaatasin naiivse kosmonautikafännina selle grandioosse plaani väljakuulutamist otseülekandes ja silmad olid märjad – lubati, et 2020. aastatel on asi tehtud. Seega mina näen seda kindlasti! Kiirustatud, optimistlik ja alarahastatud, kuid siiski inspireeriv. Paranda vead ja tee ära – nii võis mõelda.

Pool tosinat aastat ja miljardeid dollareid hiljem on Valge Maja peremeheks demokraat Barack Obama. Tema sõnum oli: «Pole vaja, liiga kallis. Meie teeme paremini! Või vähemalt teistmoodi. Igatahes mitte sentigi raha juurde andes. Kuule pole üldse vaja minna – see on juba täielikult läbi uuritud. Lendame parem mõne asteroidi juurde. Veel parem – proovime selle kuidagi Maa orbiidile pukseerida, siis on odavam koha peal uurida. Marssi on samuti kõige odavam, vabandust… kõige parem uurida robotitega – üks kulgur suudab 30 aasta jooksul teha vähemalt sama palju teadust kui geoloog kolme päevaga – milleks geoloog Marsile saata? Mis peaasi, rahastuse puudujääke on kõige parem ravida tähtaegade kuhugi tulevikku lükkamisega ja võimalikult vähe tegemisega.»

See hüpoteetiline monoloog ei erista Obamat kuidagi igast teisest suuri ebamääraseid kulutusi kartvast poliitikust. Fakt on aga see, et järjekordne visioon kriipsutati läbi.

Detsember 2017. Võimul on vabariiklane Donald Trump, järjekordne parteivahetaja, kes usub, et ta on Reagan – see on siis Ameerika versioon «vanast heast rootsi ajast». Isegi, kui Trumpis muud sisu pole, on talle kõik vahendid kõlblikud, et üritada olla Reagan. Sealhulgas kosmos, sest mida on demokraatidel selles osas ette näidata peale Apollo ning kõigi teiste projektide tühistamise?

Sel esmaspäeval sai Trumpist kolmas vabariiklane maailmas, kes kuulutas välja uue mehitatud Kuu-lendude programmi. Tal polnud vaja selleks hiljutist katastroofi mehitatud kosmoselaevaga (neid Ühendriikidel praegu polegi). Nimetust, mis kõlaks umbes nii – Visionary Space Initiative for Exploration of Space –, veel pole. Teisi detaile samuti mitte ning rahast pole ka midagi räägitud.

NASA eelarve on alla 20 miljardi dollari aastas ning vähem kui 0,5 protsenti föderaaleelarvest. 1960. aastate tippajal kulutati kuni 4,41 protsenti ning saavutati ka eesmärgid. Praegusel tasemel tulemusi ei ole ega tule. Liiga palju eelarvest kasutatakse olemasoleva taristu ülalpidamiseks. Võrdluseks, kaitsevõimele kulutavad Ühendriigid rohkem kui 500 miljardit dollarit aastas.

Viimase 25 aasta jooksul on sealjuures korralikult raha raisatud. Tuleb uus president, teeb plaanid ringi vastavalt oma valijate ootustele ning alustab otsast peale. Trumpi šansid pole seega üldse head. Tühistatud NASA projektidele on selle aja jooksul kulutatud rohkem kui 20 miljardit dollarit. Avalik saladus on, et osaliselt oli tegemist sotsiaalprojektidega. Kosmoselendudega seotud töökohti on vaja alles hoida, isegi kui kosmosesse ei lennata. Seega arendatakse, ehitatakse ja testitakse asju, mis kunagi lendama ei hakka.

Inimkonna soov uurida ning tungida kaugemale, kõrgemale ja sügavamale, on ürgne. Ent kas see on see, mis Trumpi motiveerib? Või sihib ta järjekordselt lühiajalisi eesmärke? Kas on juhus, et päev enne Alabama erakorralisi senaatorivalimisi teeb Trump sellise avalduse? Eriti, kui arvestada, et üks NASA olulisemaid asutusi – 6000 töötaja ja kahe miljardi dollarilise aastaeelarvega Marshalli kosmoselendude keskus – asub Huntsville'is Alabama osariigis?

Või mõtleb Trump tõesti suurelt ja arvestab peale tungiva Hiina tasa-ja-targu-kosmosepoliitikaga, mis on järele jõudmas nii venelastele kui ka ameeriklastele? Hiina on kahtlemata Kuule minemas, mis sest et igapäevaselt sellest ei räägita. Kadedus on aga edasiviiv jõud.

Kõige noorte teadushuviliste pärast on tunne, et ammu oleks aeg midagi suurt ära teha.

PS! Kild ajaloost – tõde või linnalegend, ma ei tea: kui Kennedy NASA-le Kuule lendamise ülesandeks tegi, nõudis agentuuri toonane juht James E. Webb alluvatelt kalkulatsiooni, kui palju see kõik maksma läheb. Seejärel korrutas ta selle summa kahega ning läks alles siis Kongressi käest raha küsima (seda nimetatakse enda turult välja hinnastamiseks). Aga selle raha ta ka sai ning kokkuvõttes väga palju üle eelarve ka ei läinud. Kas ärimees Trump laseb millelgi sarnasel juhtuda?