Õlletootjate liidu tegevjuht Peeter Võrk: poliitika eksimusi peaks tunnistama

Peeter Võrk Foto: Erakogu

Toimetuse selgitus: Vaidlustes, miks ja kuidas maksustada alkoholi, on alati olnud üks alateema viina, õlle ja veini erinev maksumäär. Ka erakondade poliitika lahkneb neis küsimustes üksteisest oluliselt. Postimehe arvamustoimetusele saatis oma argumendid Alkoholitootjate ja Maaletoojate Liit. Toimetus palus seisukohta ka Eesti Õlletootjate Liidult. Avaldame need samal ajal.

Aktsiisid on maksud, ehk siis koormis, mida riik oma rahvale peale paneb. See, et koormisi korjatakse ettevõtete käest ning et need on seotud näiteks alkoholi müügiga, ei muuda siinkohal olemuslikult midagi. Igal juhul maksab koormised kinni tarbija, kodanik või siis riigi külaline. Sarnane on olukord ka kütuse ja elektriaktsiisiga. Aktsiisimaksude olemasolu ei paranda tegelikult midagi muud kui riigikassa jõukust.

Juba mitmeid aastaid tõstetakse Eestis aktsiisimakse jõuliselt, järsult ja pidevalt. Nii alkoholi- kui ka kütusekoormisi. Maksude loojad tunduvad elavat isoleeritud ühiskonnas, kus naabreid pole või siis pole naabrite olemasolu oluline. Inimeste valmisolekut parema elu nimel naaberriigi kaupluseid külastada peetakse vähetõenäoliseks. Ja inimese soovi järjest suuremaid riigi koormisi maksta peetakse kustumatuks.

Juba kiirete aktsiisitõusude alguses 2015. aastal käisid õlletootjad valitsuse liikmetele selgitamas, mis ootab suurte maksutõusude puhul ees. Teiste riikide praktilised kogemused on olemas, ja hinnaerinevus, millest tekib piirikaubandus, on ka täpselt teada. Teades, millal hakkasid inimesed teisel pool piiri ostlemas käima Taanis, Rootsis või Soomes, sai täpselt ennustada, millal läheb eestlane Lätti. Mõned ministrid kuulasid ära ja ütlesid, et ei usu. Mõni ütles, et ei huvita. Kuid kõik arengud pidid toimuma ja toimusid täpselt nii, nagu majandusloogika ütles.

Igasugune juhtimine, sh riigi juhtimine, peaks lähtuma suurest pildist, tervikpildist, mõjude mõistmisest ning eelkõige sellest, et riigi kodanike elu läheks päriselt paremaks (mitte ainult riigiaparaadi elu ei paraneks). Kordan veel, maksutõusul on ainult üks eesmärk – võtta inimestelt rohkem raha riigile. Teised võimalikud eesmärgid on kas teisejärgulised või silmakirjalikud. Terviseaspekt antud juhul puudub, sest Läti kaubandus on eestlasele avatud. Ja isegi ükski kuiv seadus pole kodanikele tervistavalt mõjunud.

Osalesin mitme aasta jooksul pikkadel koosolekutel, kus kümned ja kümned ametnikud ning huvitatud osapooled, veetsin palju tunde oma tööajast. Me töötasime üheskoos välja terviklikku alkoholipoliitikat, koostades rohelist raamatut. Kui kõik see töö ja kokkulepped ning ühised arusaamad olid kokku kirjutatud, siis tuleb ühel päeval üks (või mitu) uut ministrit ja otsustavad, põmm, teeme lihtsalt midagi muud ja nii nagu tahame. Samal ajal viidates rohelisele raamatule (mis ütleb siiski hoopis muid asju).

Mina ei saa aru, mis aktsiispoliitikast me üldse räägime. Otsuseid tehakse ilma tervikpilti ja mõjusid arvestamata (teadlikult sealjuures). Otsuseid põhjendatakse silmakirjalike argumentidega (sest rahvas ei joo vähem, kui Lätist saab suuri koguseid tarbimiseks tuua). Kui lõpuks avastatakse (alkoholitootjate reaalse info alusel, uuringufirmade töö tulemusena), et aktsiisitõstmine on teinud halba kõigile (riik saab vähem makse kui enne maksutõusu, elanikele on elu hulga kallimaks läinud, tootjad kaotavad, töökohad kaovad, Soome turistid lähevad Eesti asemel Lätti, piirialade kaubandus ja äri hääbub jne), siis otsustavad poliitikud järgmist maksutõusu vähendada, ehk ikkagi veel maksu tõsta!

Kes on need inimesed, kes ei suuda tunnistada, et kõik läks täitsa valesti ja valesid otsuseid ei saa «ravida» uute valede otsustega? Meie eksimatud juhid … kes opositsiooni minnes hakkavad ime kombel asjadest aru saama, et siis võimule tagasi saades taas kõik unustada. Vigade tunnistamine ja parandamine on tugevuse, mitte nõrkuse näitaja.