Kaire Uusen: Eestis elab hulk mehi naiste kulul

Kaire Uusen Foto: Erakogu

Hiljutiste ahistamisskandaalide varjus ei tohiks kõiki eesti naisi kerglaseks pidades unustada, et tegelikult elab osa meie meestest samuti «heategijate» toel, aga mitte välismaiste, vaid enamasti kohalike naiste rahakoti peal, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.

Peab lootma, et tulevikus ei räägita eesti naisest kui manipuleerijast või ostetavast-müüdavast, vaid kui naisest, kes maksab ise ja võib vajaduse korral maksta ka hädas olevale «hr Zandile».

Tegelikult on selliseid naisi tänapäevalgi küllaga, aga neid märgatakse vähem, sest ega see meeldi ka alati meestele, et naised saavad ise hakkama või on suisa rahakad.

Kas mäletate, kuidas Vestmann «Pisuhännas» imestas, et Piibeleht tuli tema tütrele kosja Vestmanni enda rahadega? «Mul endal es ole,» ütles vaene Piibeleht siiralt.

Saarlaste kohta tuleb vist kõigil esimesena pähe, et õige saare naine toidab ära mehe ja kuus last. Lutsu lugudest tuttav ärimees Kippel, kes ei suutnud edukat äri teha, läks kosja jõukale Purtsli eidele.

Katku Villut tõmbas jõuka Kõrboja Anna poole, kes oli sandiks jäänud mehe pärast üsna paljuks valmis, isegi talust loobuma või meest sauna-Eeviga jagama. Ja ütleme ausalt, ega romaani lõpp ole ka eesti naistele väga julgustav: jääb mulje, et jõukas ja mitte eriti särav naine teisiti meest ei saagi, kui peab paluma või «ostma», või siis kasvatab armastatud mehe sohilapsest endale peremehe. Vaene mees vaatab rikka naise poole.

Usutavasti leiab igaüks oma lähikonnas mitu sellist näidet, kus elu püsib püsti naise peal. Kõik pole muidugi vaesed ega joodikuid, aga meeste seas, kes lasevad naistel meelsasti arveid maksta, on ihnsaid, võlgades või muude kohustustega hõivatuid.

Läbi elu teiste kulul

On ka neid, kes põhimõtteliselt tahavad elust läbi minna nii, et kõik teised maksavad, olgu siis mehed või naised. Kunagi rääkis kolleeg, et pidi oma ettevõtte rahakat juhti tihti paluma, et see suvepäevade või ürituste eest midagigi maksaks. Ka ei toonud juht kunagi lilli ega kingitusi, aga alluvate sünnipäevadel oli ta kohal ning maiustas veini ja kookidega.

Teine osa meestest, keda Eestis ülal peetakse või «elust läbi veetakse», on tihti kas memmepojad, joodikud või vägivallatsejad. Kui ema enam ei jõua, otsitakse sobiv naine. Võib imestada, miks paljud naised oma joodikust meest aastaid toidavad, hooldavad ja kaitsevad, samas kui ise saavad meestelt vastutasuks vaid peksa.

Ilma naisteta oleks need mehed ammu surnud või kodutud, kuid hea ja tööka naise varjus elavad vahel oma naistest kauemgi.

Samamoodi kui ilusal naisel on justkui õigus kogu elu meeste kulul elada, arvatakse, et kui naine pole küllalt ilus, n-ö missi mõõtu, siis ta peabki mehele peale maksma ja meest ülal pidama, sest väärtuslikud mehed ei kasva ju puu otsas. Ehkki tegelikult peaksid just naised, kes ise kõige eest maksavad, tundma ennast väärtuslikuna.

Tean tutvuskonnast mitut naist, kes on elukaaslase võlad truult kinni maksnud, talle pikka aega tasuta eluaset ja toitu pakkunud, kuni mehed on lõpuks uue ja «hinnatud» naise leidnud. Võimalik, et kunagi jõuavad need mehed tiiruga nende südamlike naiste juurde tagasi, kui taas võlgades ollakse või kui «ilusad naised», kes «hr Zandidelt» toetust saanud, on mehed välja visanud. Veel üks värvikas näide on tuttav hea välimuse ja kõrgharidusega naine, kes kogu abielu ajameest üleval pidas. Lõpuks sai ta jaks otsa, sest mehe enda raha läks hobidele. Kui naine tahtis lahutada, tuli tal aga taas rahakotirauad lahti teha. Kõigil jäi suu lahti, kui selgus, et ta maksis mehele mitusada tuhat krooni, sest muidu ei läinud mees lihtsalt ära.

Lisaks elavad naiste kulul meelsasti kodumaised Nipernaadid või välismaised hurmurid, kelle õnge naised jäävad – nende ilusate juttude eest ollakse meestele valmis maksma tuhandeid eurosid.

Võib küsida, miks naised meestele maksavad. Tuttav psühholoogiat õppinud naine ütles, et üks põhjus on selles, et kõigile headele (või tugevatele) ei jätku häid mehi.

On naisi, keda mehed tahavad, ja on naisi, keda esimese hooga nii väga ei taheta, ehkki nad võivad olla palju paremad kui esimesed. On ilusaid-rahaahneid ja on inetuid-lahkeid. Kui teisiti meest ei saa, tuleb ta «osta». Selle taga võib olla ka soov siiralt kedagi õnnelikuks teha, hädast välja aidata või siis kinnitada, et hoolitakse mehest.

Vene ajal räägiti meie kandis ühest naistelemmikust mehest, kellele tulevane äi ostis juba enne pulmi auto ja pakkus hea töökoha, sest tütar polevat just eriti ilus olnud ja oht vanatüdrukuks jääda oli suur.

Miks on feminism hea?

Ise pean kas rõõmu või siis kurbusega tõdema (oleneb, kustpoolt vaadata), et ühtki «hr Zandi» pole minu eluteele sattunud. Pigem olen seda tüüpi, kellelt loodetakse alati raha saada. Kuid tunnistan, et raha annetama või projekte toetama ei sunni juba mõnda aega muu kui soov eestlase vaesuse või ahnuse mainet parandada.

Ütlen ausalt, et pole paremat tunnet, kui toetada üritust, millest rääkides hiljem imestatakse, et eestlane ei oodanudki, käsi pikal, välismaalaste toetust. Veel parem tunne on olla selline eesti naine, kellelt 25 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist ei küsita, kuidas te seal Eestis hakkama saate või miks Ida-Euroopa naised on kerglased, vaid hoopis: «Kas saad palun raha laenata või projekti toetada?»

Mulle meeldis krimikirjaniku Katrin Pautsi hiljutine lugu. Arvan samuti, et neist kupeldamisskandaalidest ei leiagi muud sügavat sisu või tarkust, kui et selle taga on vaesus, inimese nõrk iseloom ja samaaegne soov hästi elada. Kui keegi on selline, on teda lihtne ära osta. Mullu ütles üks mehine mees, tuntud matkakorraldaja, et maailmas ringi käies on ta hakanud mõistma, kui hea asi on feminism – ja seda just meestele.

Mees võib näiliselt tunda rõõmu vaesest mõjutatavast naisest ning naine võimutsevast mehest, aga kui mees ja naine on võrdsed partnerid, läheb hästi nii inimestel, majandusel kui ka kogu ühiskonnal. Kui pool ühiskonnast on alaväärsed või ostetavad-müüdavad, ei saa ühiskond hästi toimida.