Rait Maruste: haldusreformi lõpukorrale jõudmine on selge liialdus

Rait Maruste Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Kuivõrd isesuguselt võivad ühe seaduse alusel kohalikud omavalitsused toimida ja demokraatia reegleid kohaldada, kirjutab Rait Maruste.

Avalikkuse ees on mitmelgi korral jõutud hõisata, et selle valitsuse üheks saavutuseks on haldusreformi lõpuleviimine. Üht-teist on tehtud, kuid kas kogu haldusreform, on küsitav.

Tõsi on, et tänane riigihalduse minister Jaak Aab (Keskerakond) on üsna tõhusalt edasi viinud eelmise koalitsiooni ajal kavandatud ja alustatud regionaalhalduse reformi.

Selle viimane osa on kohati läinud üsna kaootiliseks ja andnud ebaõnnestunud lahendeid, mida on jõutud ka värdvaldadeks nimetada.

Endiste vallajuhtide rahaga ülekülvamine on toonud kaasa selle, et väga paljud endised tegijad on endiselt pukis (küll uutel toolidel) ja palgaralli on jõudnud vallaametnike ja teiste vallapalgalisteni. Mis võib tähendada, et seegi vähene kokkuhoid halduskuludelt ja personali koomale tõmbamiselt süüakse ära kõrgemate palkadega. Uusvalla suurem ressurss kulub paisunud administreerimiskuludeks ja tavatasandil olulist arenguhüpet ei toimugi.

Väita aga, et regionaalhalduse reformis teise poolaega jõudmine on haldusreformi lõpuleviimine, on selge liialdus.

Igal Tallinna linnaosal peaks olema oma volikogu ja linnavalitsus

Esiteks ei ole regionaalhaldus sama, mis haldus tervikuna ehk riigihaldus. Esimene on ainult osa teisest. Riigihalduses elik riigireformis pole midagi olulist liikunud. Kui ehk välja jätta tervitatav kava viia riigiasutusi Tallinnast välja, kuid seegi on täna veel rohkem kavade kui tegude staadiumis.

Teiseks. Kogu regionaalhaldusest on jäänud välja kõige suurem ja kaalukam osa – Tallinn. Tallinn on täpselt samasugune kohaliku omavalitsuse (KOV) üksus nagu iga teinegi regionaalhalduse üksus (linn või vald), mõne linna suurusest ja pealinna staatusest tuleneva erisusega. Kõige loogika järgi pidanuks Tallinn olema üks regionaalhalduse reformi osa. Paraku ei olnud. Ja seega pole ka KOVi reform olnud tervik ja lõpuleviidud.

Nii halduse, demokraatlike mehhanismide toimimise, piirkondlike erisuste (identiteedi) kui ka huvide arvestamise seisukohalt on loogiline ja põhjendatud Tallinna jaotamine võrreldavate suurustega üksusteks. Millest igaüks oleks eraldiseisvalt KOV-üksus nii nagu iga teine KOV-üksus Eestis.

Seega, igal Tallinna linnaosal peaks olema oma volikogu ja linnavalitsus, mis moodustatakse põhiseaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (KOKS) põhimõtete alusel nagu iga teinegi Eesti omavalitsus (see on Nõmmel oma, Lasnamäel oma ja nii edasi).

Tulenevalt Tallinna erisusest (kui suur üks suur linn ja pealinn), siis peaks sellel olema ka üks vaheaste – nimetame seda Tallinna raeks – kes lahendab seadusega talle antud ülelinnalisi probleeme, nagu üldplaneerimine, (kesk)valitsuse asutuste toimimise tagamine, üleriigiliste liiklussõlmede nagu sadama, lennujaama, raudteejaama jne toimimise korraldamine.

Tallinna rae liikmeks esitaks iga linnaosa volikogu kaks liiget – ühe võimuliidust ja teise opositsioonist ning linnapeaks valitakse üks nende hulgast. See oleks üks võimalik lihtne ja demokraatlik stsenaarium.

Kuidas seda teha? On kaks teed – kas teha selleks eraldi pealinna seadus (mis on olemas paljudes riikides) või anda see regulatsioon KOKSis. Vaja on ainult poliitilist tahet.

Üleriigiliselt oleks täiesti mõeldamatu

Omaette kiire uuenduse järgi karjuv on KOKS. Selle seaduse uuendamine peaks olema regionaalhalduse reformi loomulik osa. Seadus on selgelt ajale jalgu jäänud ja lõputust lappimisest muutunud üsna süsteemituks. Seda seadust on muudetud 89. korral (lugesite õigesti – kaheksakümne üheksal korral).

Siinkohal üks ilmestav näide: paragrahv 74. Vastuolude lahendamine – «Vastuolu korral käesoleva seaduse paragrahv 67 loetletud sätete ja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi kohaliku omavalitsuse aluste seaduse ning teiste seaduste ja õigusaktide sätete vahel loetakse kohaldatavaks käesoleva seaduse sätted…»

Üks aegumise tagajärg on mittekooskõlalisus üleriigilise demokraatliku valitsemise tänaste arusaamade ja praktikaga. Selle näiteks on KOVides levinud praktika (milleks kehtiv seadus annab võimaluse) moodustada volikogude komisjone ka isikutest, kes ei ole volikogu liikmed. Ainult komisjoni esimees ja aseesimees peab seaduse järgi olema valitud volikogu liikmete hulgast. Kuid seadus ei keela ka täna moodustada komisjone ainult valitud volikogu liikmetest. Kuid seda ei tehta?!

Need mittevalitud isikud esitab komisjoni esimees (kes tavaliselt on võimuliitu kuuluv) ainult talle teadaolevate ja sobivate tunnuste alusel ning kui komisjoni suurus on näiteks kuni üheksa isikut, siis võivad mittevalitud moodustada isegi komisjoni enamuse. Igal juhul tagab see võimuliidule täieliku võimaluse mehitada komisjonid «omadega» ja tagada seeläbi komisjonide üle täielik kontroll. Tihti on need isikud veel ka valla finantseeringutega ühel või teisel moel seotud.

Kui vallad olid väikesed ja volikogud pisikesed (mõnel juhul isegi seitsme- või üheksaliikmelised), siis seda praktikat võis ju kuidagi mõista, sest lihtsalt ei jätkunud valitud inimesi kõigisse komisjonidesse ja nii oldigi sunnitud «kaasama». Kuid kaasamine ja volikogu komisjoni liikmeks olek ja seal hääletamine on kaks eri asja. Üleriigiliselt oleks täiesti mõeldamatu, et riigikogu komisjoni esimees komplekteerib komisjoni inimestega, keda pole riigikokku valitud.

Regionaalhalduse reformi tagajärjel tekkinud vallad on nii suured, et nende volikogude «standardsuurus» on 21 või enam volikogu liiget. See on suurus, mis võimaldab (ja peabki võimaldama) moodustada komisjone ainult valitud volikogu liikmetest. Näiteks töövõimeline komisjon võiks olla viis liiget. Komisjonides oleks tagatud volikogus esindatud jõudude proportsionaalne esindatus ning vajadusel võib ju komisjoni liige olla ka mitme komisjoni liige.

Valitud inimestel oleks rahva volitus ja vastutus valija ees teha otsuseid valla elu kujundamises. Lisaks demokraatiaprintsiipide järgimisele looks see vajaliku vastastikuse kontrolli ja väitluse, mis oleks üks viis jõuda optimaalsete lahendusteni ning oleks väiksem ka huvide konflikti ja korruptsiooni oht.

Kirjeldatud praktika väänab ja pisendab demokraatliku (valimis)protsessi ja valitsemise olemust ja tähendust ning on küsitavas kooskõlas meie põhiseaduses sisalduva demokraatia põhimõttega. Riigivalitsemises (halduses) ei saa olla ühte demokraatia vormi riigi tasandil ja teist kohalikul tasandil.

Lõpetuseks pean osundama hetkel ühele suuremale probleemile – nimelt valla rahva teavitamine. See on lubamatult aeglane või lausa olematu.

Ametnikud (kellest väga suur osa on endised, kuid uutel kohtadel) tegelevad oma asjadega, enesekorraldusega (mis ju ka vajalik, kuid milleks on olnud aega ette valmistada enam kui aasta) ja lähtuvad ilmselt arusaamisest, et kui meie teame, siis kõik teavad.

Nii ei võida ei rahva usaldust ega poolehoidu uuele elukorraldusele. Inimesed võivad pettuda kogu ümberkorralduses ning pole imestada nende passiivsust, sest meedias kajastatakse üldjuhul ainult uute juhtide palku ning muid hüvesid ja kompensatsioone. Mis ei tähenda, et seda ei peaks tegema.

---

Rait Maruste on endine riigikohtu esimees ja Euroopa inimõiguste kohtu kohtunik. Hetkel on ta Lääneranna vallavolikogu liige (Reformierakond).