Mariano Rajoy.

FOTO: MANU FERNANDEZ/AP/SCANPIX

Mida rohkem jälgida Kataloonia poliitilist kriisi, seda enam hakkab tunduma, et selle süžeeliinid, tegelased ja nende nimed on välja mõelnud Gianni Rodari. Loo järgmine vaatus leiab aset 21. detsembril, kui Kataloonias korraldatakse erakorralised valimised. Vaevalt, et nende tulemused jõutasakaalu Kataloonia poliitikas iseseisvust pooldavate erakondade kahjuks kallutavad, kihlveokontorite keeles võiks iseseisvuslaste eduväljavaateid valimistel hinnata 70:30-le. Kuid midagi pole veel ette ära otsustatud.

Kui viimasel ajal on palju tähelepanu pälvinud Kataloonia Cipollino seiklused Brüsselis ja mujal ning tema sõprade tegemised (kes türmi, kes sealt välja), siis teenimatult vähe on tähelepanu pööratud selle loo prints Sidrunile. Aga suuremaid teeneid kui Hispaania peaministril Mariano Rajoyl, pole Kataloonia iseseisvusliikumise ajaloo prügikastist välja õngitsemisel ning sellele uue elu sissepuhumisel mitte kellelgi.

Rajoy on kogu oma poliitilise karjääri rajanud võitlusele separatistidega ja provintside autonoomia laiendamisega. Kui ta oli veel siseminister, siis pidas vihast võitlust baski separatistide ja ETAga. Rahulepinguni, mis lõpetas kümnendeid küdenud konflikti Baskimaal, jõuti alles pärast Rajoy lahkumist ministritoolilt. Opositsioonis jätkas Rajoy baskidega saavutatud kokkuleppe kritiseerimist.

Veel tosin aastat tagasi näis, et Kataloonia iseseisvusliikumise koht on ajalooraamatutes. Sotsialistist peaminister Jose Luis Rodriguez Zapatero laiendas oluliselt Hispaania regioonide õigusi, katalaanid said näiteks lõpuks ometi ametliku õiguse end nimetada rahvuseks ja jätta regiooni ka osa seal kogutavatest maksudest. Sellega sai Kataloonia praktiliselt täieliku omavalitsuse ja vähe oli neid, kes nägid mingit mõtet võitluses Madridi võimu alt lahkumiseks ning iseseisva Kataloonia riigi asutamises.

Kuid siis sekkus praegune Hispaania peaminister, toonane opositsiooniliider, kes asus juhtima tsentraliseeritud Hispaania pooldajate võitlust reformiga. 2006. aastal esitasid nad konstitutsioonikohtule kaebuse, asi venis, kuni 2010. aastal reform tühistati. Katalaanid kaotasid õiguse nimetada end rahvuseks ja jätta osa makse endale. Separatismi-vastase võitluse harjal tuli Rajoy ja tema Rahvapartei 2011. aastal võimule. Rajoy kinnitas, et Kataloonia autonoomia laiendamine kätkeb endas ohtu Hispaania ühtsusele ja viib Hispaania konföderatsiooniks muutumiseni. Kui mõista riigi ühtsust jäiga võimuvertikaalina, kus põhiotsused regioonide eest langetab keskus, siis seab föderatiivne mudel selle kahtlemata ohtu. Vähemalt nõnda tõlgendavad olukorda Rajoy ja tema valijad.

Rajoy initsiatiivist algas kiire separatistlike meeleolude kasv Kataloonias. Kui selle kümnendi algul toetas küsitluste järgi Kataloonia iseseisvust tühine 15%, siis nüüdseks on need numbrid vähemalt kolm korda kasvanud. Vahetult enne 1. oktoobri referendumit toetas iseseisvust 41,1%, vastu oli 49,4%. Pärast referendumi jõuga laiali ajamist oli küsitluste järgi iseseisvumise poolt 48,7% ja vastu 43,6%. Nii võimast kampaaniat iseseisvuse toetuseks nagu on Rajoy teinud, pole teinud keegi ja tõenäoliselt aitab see iseseisvuslastel 21. detsembril võita. Kui viimased on korralikud inimesed, siis püstitavad tulevikus Rajoyle ausamba.