On kokkuvõtete tegemise ja unistamise aeg, sest uus aasta täidab igaühe hinge lootuste ja ootustega. Millest meie inimesed unistavad, mida soovivad ning millest hoiduda püüavad? Räägime aastavahetuse eel Eesti inimestega ootustest ja hirmudest, vaadates tulevikku ehk peatselt algavasse 2018. aastasse.
Eesti inimesed 2018: kartmatus karu ja elu ees küüditamise tõttu
14. detsember 2017, 14:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Argo ja Koidu: parem ilm koera heaks
«Ei ootagi midagi, ainult ilm võiks parem olla. Ei karda samuti midagi – nii vanad inimesed, et mis sa siin enam kardad...»
«Koer on meil armas. 5-aastane varjupaigast võetud loomakene. Käime temaga kolm korda päevas jalutamas. Seepärast soovimegi paremat ilma.»
Eena: kartmatus läbi küüditamise
«Ma pole elus midagi kartnud, isegi karu mitte. Olen karuga koos metsas olnud: see juhtus 1941-1948 aasta paiku Siberis. Olin kogu perega Põhja-Siberisse küüditatud, aga õnneks ei olnud meil hunte – need on veel hirmsamad, kui karud, sest karu kardab natuke inimest. See, kellega ma kohtusin, oli noor karu – kui oleks poegadega emakaru olnud, siis poleks mul vast nii õnneks läinud. Aga käisime nii, et mina mööda metsarada ja tema minuga paralleelselt põõsaste taga. Mõtlesin algul, et need on vene mutid, kes möllavad ja sain teada, et see on karu, kui olin juba metsatukast väljas. Karuga ühel ajal jõudsime metsast välja. Ja nii on: ei karda karu ka. Mitte midagi ei karda.»
«Siberis oli nii, et inimest ei pidanud kartma, loomad olid meil põdrad ja karud ning neid ka ei pidanud kartma. Ja kui ma sealt minema sain – mind viidi, kui olin 8 ning põgenesin, kui olin 14 – siis oli mul see Siberi kartmatus nii tugevalt sees, et ei kartnud ka siia tulles midagi. Räägiti, et võidakse varastada, aga tulin ikka öösel üksi peolt tagasi. Esimest korda hakkasin hirmu tundma oma esimese lapse sünniga. See oli hirm, et lapsega midagi juhtub. Kui teine tuli, oli sama, aga see kadus ära, kui lapseasja käppa sain...»
Helena Tamm: Mis te siis tegite, kui 14-aastasena Tallinnasse jõudsite, kaks kätt taskus?
«Päris nii ei olnud, et kaks kätt taskus – mind ikka toetasid küla eestlased ja kõik, kes seal olid. Hommikul ma veel ei teadnud, et on võimalus põgeneda. Mulle tuldi metsa järgi ja viidi sealt ära, öeldi, et hommikul läheb postipaat ja lähed sellega. Paat oli selline, et üks noor mees sõitis sellega edasi-tagasi 350 kilomeetrit – vedas posti. Ja sealt me siis kahekesi läksime, ema tuli alles 6 aastat hiljem ära. 350 kilomeetrit aerutasime kordamööda. Kui ma selle peale mõtlen, siis tekib tunne, nagu oleksin seda unes näinud... Nüüd olen ma 84-aastane ja see oli 70 aastat tagasi, kui sealt tulin. Emaga taaskohtumist mäletan ka. See oli Nõmmel, mina olin sööklas ja sõin parasjagu suppi, kui ema söökla uksest sisse astus. Oleme tegelikult Kundast pärit, aga see oli keelutsoon. Mina tulin ära, sest mul oli vaja tööd leida. Ema ei tahtnud tulla, aga ei lubatud jääda, sest ta oli küüditatu. Ta oli rahvavaenlane ja sunnitud tulema Tallinnasse. Hakkasime siin koos elama.»
«Täna olen kogu oma eluga rahul. Ma ei lõika enda elust Siberit välja, sest see võis mulle anda jõudu ja kartmatust. Olen oma eluga ideaalselt hakkama saanud – pole niisugust asja olnud, et ma mõne tööga toime ei tuleks. Ilus elu on olnud. Mul on vedanud: ütlen selle kohta, et minu õlal istub ingel, kes minu eest seisab.»
Kristina: suve oodates
«Mina olen üsna rahul sellega, mis on. Mul ei ole mingeid suuri hirme. Reisida tahaksin ja soovin, et soe oleks. Eestis võiks suvi olla: ei taha minna välismaalaste suve otsima... Kui oleks suvi, siis naudiks täiega!»