Jõulud on jälle ukse ees ja kingikotti jõuab palju raamatuid. On uute üllitiste esitluste ja raamatute sooduspakkumiste aeg. Mina läheksin ajas aga 20 aastat tagasi ja meenutaksin üht ebatavalist raamatuesitlust, mis leidis aset vanglamüüride vahel.

Polnud just tavaline, et ajakirjanikud kutsuti külastama Tallinna Keskvanglat (Patarei vanglat), mil seal asusid veel eeluurimise all olevad kinnipeetavad. Kurjategijate tavakeskkond, vanglamiljöö sobis esitluseks suurepäraselt.

5. detsembril 1997 tutvustas BNSi kirjastus Heino Tõnismägi kaasakiskuvalt kirjutatud raamatut «Ajaroimad. Kuriteod, mis vapustasid Eestit». Heino Tõnismägi oli avalikkusele tuntud elupõlise prokurörina, kes oli üle 30 aasta töötanud prokuratuuris. Raamatu esitluse ajal töötas Tõnismägi riigprokuröri Indrek Meelaku nõunikuna. Meelak oli koos abi Alar Kirsiga ka esitlusel kohal.

Alustuseks tegi keskvangla direktor Peeter Näks ajakirjanikele ringkäigu Patarei vanglas. Olime seal ajal, mil parajasti lõunat serveeriti. Jõudsime heita pilgu kinnipeetavate jalutusaladele, kartserile, eluruumidele, seinamaalingutega dekoreeritud söögitoale ja käia vangla raamatukogus.

Ruumis, kus räägiti «Ajaroimadest», asus suur laud, mida katsid arhiivifotod kuritegudest, millest juttu tehti, ja nende kohta jagas kommentaare raamatu autor. Tõnismägi rääkis sellestki, et ajal, mil kuriteod toime pandi, levisid tavaliselt eelkõige kuulujutud, sest usaldusväärset ja põhjalikumat infot ei avalikustatud. Üllitatud raamatuga jõudsid need kohtumaterjalid esimest korda laiema auditooriumini – seda dokumentaaljutustuste kaudu Eestit vapustanud 14 suuremast kuriteost aastatel 1960–1980. Lugudes leiab kajastust Eesti esimene pangarööv, jõhkrad röövtapmised ja armukadedusmõrvad jm.

Raamatu kirjutas Tõnismägi oma tunnustusena uurijatele ja sooviga väärtustada nende rasket tööd kurjategijate paljastamisel. Tõnismäe sõnul teab uurija uuritavast kuriteost alati enamat, kui oli kirjas kohtutoimikutes. Kui puudusid vettpidavad tõendid, ei saanud uurija kogu olemasolevat infot edastada, vaid kasutab seda uurimisel võimalike lahenduste otsimisel ja seoste loomisel.

Pieteeditundeline Tõnismägi suutis tajuda seda piiri, milleni võis kuritegude kirjeldamisel minna, et mitte haavata kannatanute ja nende lähedaste tundeid. See on üks põhjus, miks raamatus on muudetud kannatanute ja kurjategijate nimesid.

Esitluse lõpus andis kirjastuse direktor Tiina Tammer vangla direktorile Peeter Näksile vangla raamatukogule kingituseks üle paar kastitäit nende väljaantud raamatuid.