Aadu Polli ja Margus Kohava: puidurafineerimistehase rajamist pole põhjust peljata

Aadu Polli ja Margus Kohava Foto: Erakogu

Pikaajalise metsatööstuskogemusega Eesti investorid uurivad võimalust rajada Eestisse puidurafineerimistehas. Tulevikus suudaks puratehas taastuvast toormest – puidust –toota biotooteid, muu hulgas auto-, moe-, kosmeetika- ja ravimitööstusele. Metsatöösturid Aadu Polli ja Margus Kohava selgitavad, miks tahetakse tehast ehitada ja millised on teadaolevad mõjud sotsiaal-, majandus- ja looduskeskkonnale.

Viimasel aastal on palju muretsetud Eesti metsa tuleviku pärast, muu hulgas on kõne all olnud ka plaanitava puidurafineerimistehas võimalik mõju. Tehase rajamist uurivad investorid suhtuvad mõjude hindamisse täie tõsidusega, lähtudes talupojatarkusest 21. sajandi võtmes: enne lõikamist tuleb hoolega mõõta ja mõõtmistulemusi kõigiga jagada.

Põhjus, miks asukohaks valiti Tartumaa, on paiknemine toorme keskel, ligipääs mageveele, transpordiühendustele ja haritud tööjõule. Suur-Emajõe piirkond on tehase ainuvõimalik asukoht Eestis.

Asukohas jõudsid samale järeldusele ka Eesti Teaduste Akadeemia puidukeemia komisjoni aruande autorid. Eriarvamusele jäi üks autoreid, kelle sõnul võiks asukohana kaaluda ka Ida-Virumaad, märkides samas, et Ida-Virumaa kahjuks räägivad majandusaspektid, tuues välja nii toorme paiknemise kui ka transpordikulude probleemi. Oleme kindlad, et tehase rajamine Suur-Emajõe piirkonda tagaks sõltumatuse Eesti raiemahtudest, sest Tartumaad läbib raudtee. Nii saab toorme importi vajadusel suurendada.

Tehase toormevajadus on kuni 3,3 mln kuupmeetrit puidutooret aastas. Sellest üks miljon tuleks Eesti ja Läti saeveskite kõrvaltootest ehk puiduhakkest ning 2,3 miljonit Eesti ja Läti, vähemal määral ka Leedu ja Valgevene eksporditavast paberipuidust.

Meie regioonist veetakse praegu Skandinaaviasse 7,7 miljonit kuupmeetrit tehasele sobivat tooret. Nii ületab regioonis ringlev sobiliku toorme kogus üle kahe korra mahtu, mida tehas kasutaks. Pikaajaline toorme saadavuse analüüs on üks paljudest eriplaneeringu käigus läbiviidavaid uuringuid ja täieliku kindluse toorme saadavuse kohta annab valmiv uuring.

Teisalt tuleb arvestada, et asukoht Tartu lähedal peab ka ülikoolilinna rikastama. Muidu pole mõtet tehast ehitada. Kõik tehase idee eestvedajad ehk Est-For Investi investorid ja juhatuse liikmed on õppinud Tartu Ülikoolis või Eesti Maaülikoolis. Oleme nautinud jalutuskäike Toomemäel ja Emajõe luhal ning tahame seda teha ka edaspidi. Tartu tulevik läheb meile korda. Olgu ka märgitud – tehase asukoht pole otsustatud. Täpne asukohtade analüüs Suur-Emajõe piirkonnas selgub riigi eriplaneeringu protsessi käigus ja kõige kaalukam sõna jääb erialaekspertidele.

Tehase ühiskondlik kasu

Tõenäoliselt on enamik eestimaalasi näinud – kui mitte oma silmaga, siis vähemalt uudistesaadetest – sadamakaidel kõrguvaid puiduvirnasid. See on Eesti metsadest tulev paberipuit, millega kohalikul tööstusel pole midagi peale hakata. Paberipuit pole eraldiraiutav sort, vaid metsade majandamisega kaasnev toode. See pärineb küpse metsa raiest (palgipuude ülemine peenike ots) ja harvendus- või hooldusraiest, mis on oluline noore või keskealise metsa kasvutingimuste parandamiseks. Mööbli- ja palkmajade tootmiseks paberipuit ei sobi. Neid tooteid tehakse jämedamast ümarpuidust.

Selles olukorras kaotavad kõige rohkem Eesti metsaomanikud, kes teenivad madalamat tulu, võrreldes Soome või Rootsi metsaomanikega, sest Eestis pole suure hakke- ega paberipuidu kokkuostu vajadusega tööstusettevõtteid.

Nii müüvad metsaomanikud töötlemata paberipuidu Soome ja Rootsi kokkuostjatele ning saavad samaväärse puidu eest vähem raha, sest lõpphinda peab mahtuma ka veokulu sadamasse ja sealt Skandinaaviasse.

Eestis on üle saja tuhande metsaomaniku, kelle sissetulek sõltub vähemal või suuremal määral metsast. Nii parandaks metsasaaduste õiglane hind paljude eestimaalaste elujärge. Mõistagi ei tohi metsast saadavat kasu mõõta vaid rahas, ent meist rikkamate riikide toitmise asemel võiksime neilt hoopis õppida ja pöörata olukord eestimaalaste kasuks.

Nüüdisaegne kõrgtehnoloogiline puidurafineerimistehas on keskkonnasõbralik ja ühiskonda rikastav. Plaanitav tehas tõstaks Eesti sisemajanduse kogutoodangut 1,4 protsenti, võrreldes 2015. aasta tasemega. Praegu on ühe puidusektori töötaja loodud keskmine lisandväärtus 27 500 eurot. Plaanitavas tehases loodav lisandväärtus ületaks miljon eurot töötaja kohta.

Nii oleks kahesaja inimese värbamine tehasesse samaväärne sellega, nagu asuks Eesti töötlevas tööstuses tööle 8000 uut keskmist lisandväärtust loovat töötajat. Tehase käitamise faasis teeniks riik otsese kasuna 11-12 miljonit eurot maksutulu aastas. Võrdluseks, Elva linna 2017. aasta eelarve on samas suurusjärgus.

Riigi eriplaneeringu seis

Riigi eriplaneeringu ja keskkonnamõjude hindamise eesmärk on välja uurida, kas investorite kavatsus on realiseeritav kooskõlas kõigi kehtivate nõuetega ning kas tehase rajamine rikuks kellegi huvisid määral, mis ei võimalda tehast rajada.

Planeeringusse kuuluvad mahukad keskkonnamõjude uuringud. Nende käigus selgitatakse välja plaanitava tehase mõjud veestikule, õhustikule, teede võrgustikule ja paljudele teistele küsimustele. Kõigi tehase rajamise otsuse tegemiseks vajalike uuringute nimekiri ongi üks esimesi ülesandeid, millega peavad hakkama tegelema ka riigihankega leitavad konsultandid.

Järgneb vähemalt neli etappi vahetulemuste avalikustamisi ja avalikke arutelusid. Igale vahetulemuste avalikustamisele järgneb tagasiside küsimine. Ja meil kui tehase idee autoritel on mitte ainult vabadus, vaid ka kohustus kõigile kerkinud küsimustele vastata.

Ajalises plaanis liigume kavaga, et uuringud saaks tehtud 2019. aastal ning juhul, kui otsustatakse tehas rajada, võiks see tööd alustada kõige varem 2022. aastal. Uuringute ja aruteluprotsessi tulemusel tekib parim võimalik teadmine rajamise üle otsustamiseks.

Praeguse avaliku diskussiooni taustal on oluline tähelepanu juhtida faktile, et planeerimisseaduses ette nähtud protsesside ja menetlustega, kus toimuvad kõik seaduses ette nähtud avalikud väljapanekud ja avalikud arutelud, ei ole veel alustatud. Riigi eriplaneeringu jaoks konsultantide leidmise riigihange on alles käimas. Investorid tulid projekti kavatsusega avalikuks aga juba 11. jaanuaril 2017. Seda selleks, et ajada asja võimalikult avatult ja anda diskussioonideks aega.

Tehase keskkonnakasu

Ükski tehase projektiga seotud inimene pole huvitatud loodust saastava tehase ehitusest. Seetõttu tahame koguda rohkem andmeid, kui seadus kohustab. Teeme sõltumatute ekspertide abil uuringuid, mis annavad lisateadmisi peale riigi tellitavate uuringute. Neist esimene oli rakendusuuringute keskuse CentaAR tehtud sotsiaal-majanduslike mõjude uuring, mida tutvustasime märtsis.

Teist uuringut tutvustasid esmaspäeval Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse eksperdid, kes hindasid tehase olelusringipõhist süsiniku jalajälge. Uuringust selgus, et tehase käitamine aitab vältida fossiilse CO2 teket.

Biomassi töötlev tööstus erineb teistest tööstusvaldkondadest, sest võimaldab süsinikku toodetesse siduda. Teiseks, toorme asukoha lähedal töötlemine vähendaks veo käigus eralduvat süsihappegaasi kogust. Kõige enam võidaks keskkond tänu sellele, et praegu kasutatav fossiilse päritoluga elekter asenduks taastuvenergiaga. Plaanitav tehas suurendaks taastuva elektri tootmist Eestis 48 protsenti. Kokku vähendaks tehas Eesti süsiniku jalajälge 1,6 protsenti aastas, võrreldes 2015. aastaga. See on samaväärne sellega, kui Eesti teedel sõidaks 83 000 sõiduautot vähem.

Arutelu eeldab uuringuid

Kõige olulisemaks keskkonnaga seotud murekohaks on tehase võimalik mõju Suur-Emajõe ja Peipsi vesikonnale. Me tõesti praegu veel ei tea, kuidas mõjutaks tehas Emajõe kvaliteediklassi. Sellele saab vastata pärast keskkonnamõjude hindamist ning tehase tehnoloogia, sealhulgas puhastusseadmete projektimist. Praegu saame öelda, et tööstusettevõtted peavad tagama keskkonnasõbraliku tootmise. Euroopa Liidus on selleks loodud parima võimaliku tehnoloogia (PVT) ranged kohustuslikud nõuded.

Seetõttu palume mitte kujundada arvamust ajaloolise kogemuse või kuulduste alusel. Arutelud on hädavajalikud, kuid arutleda saab faktide ja argumentide alusel – praegu on mõlemat piiratud mahus. Puidurafineerimise tehnoloogia on kümnel viimasel aastal teinud suure arenguhüppe. Paljudes riikides – sh paljudele eestimaalastele eeskujuks olevas Skandinaavias – nähakse biomajandust võimalusena vähendada sõltuvust fossiilsetest energiakandjatest ja keskkonnale ebasõbralikest materjalidest.

Meie soov on käia innovatsiooniga üht jalga ning ehitada keskkonnasõbralik tehas, mis varustaks biotoodetega auto-, moe-, kosmeetika- ja ravimitööstust, rikastaks ülikoolilinna innovatiivse erasektori partnerina, oleks hinnatud tööandja kogu Baltikumis, jätaks metsast saadud tulu Eesti metsaomanikele ja ettevõtjatele ning toetaks roheenergia võidukäiku. Tahame, et Eesti oleks parem koht, kus elada ning rajada tehase, mis käiks üht jalga puhta elukeskkonnaga. Emajões peab saama supelda ning Toomemäel peab saama piknikku pidada – nii praegu kui ka tulevikus.