Eestis ja Euroopa Liidus pole andmete õiglane kasutamine selline komberuumi ja õigussüsteemi osa nagu Ameerika Ühendriikides. Tulemus on, et informatsiooni kasutamise ja levitamise vabadus on Euroopas ahtam ja infoühiskonna edenemise pidurid suuremad kui Ameerikas, kirjutab Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu direktor Andres Kollist.
Akadeemik Urmas Kõljalg kirjutab artiklis «E-Eesti peaks suletud andmete kasutamise ära keelama» (PM AK 2.12), et «teadusmaailmas on muret tekitavalt laialt levinud komme oma andmeid vaid pooleldi kättesaadavalt avaldada. Seda harjumust tuleb muuta.» Artikkel toob välja olulise aspekti, mis takistab teaduse arengut.
See on arenenud infoühiskonna arenematus. Sellise arenematuse põhjuseks on ülevõimendatud vastuolu intellektuaalse omandi ja autorile kuuluva autoriõiguse ning ühiskonna arenguks tarviliku info vaba kasutuse vahel. Veel üldisemalt – vastuolu eraomandi ja ühiskondlike huvide vahel.
Veel tsitaat Urmas Kõljala artiklist: «Mitte lihtsalt andmeid või isegi avaandmeid (open data), vaid selliseid andmeid, mis oleksid masinloetavad, rahvusvaheliste standardite järgi korrastatud, analüüsiks leitavad ja kättesaadavad ainsa hiireklikiga. Selliste andmete eristamiseks avaandmetest on kasutusele võetud isegi uus termin FAIR-andmed (akronüüm sõnadest findable, accessible, interoperable, reusable ehk leitavad, kättesaadavad, rist- ja taaskasutatavad – toim). Eesti keelde tõlgituna siis õiglased või miks mitte kaunid andmed.»
Teiste sõnadega, jutt on sellest, et teadusandmed oleksid esitatud nii, et need oleks igast andmemahust ühtviisi otsitavad ja leitavad, ja et need oleksid avalikud.
Digiajastul tekivad samalaadsed probleemid kogu rahvusliku vaimuvara kättesaadavaks tegemisel. Ja arusaadavalt mitte pelgalt rahvuslikule, vaid samaviisi ka kogu üleilmsele vaimuvarale ligipääsuga. Toon siin näiteks kaks Euroopa struktuurifondidega rajatud ja edasiarendatavat andmemahtu: Eesti e-varamu portaal (http://e-varamu.ee) ja Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu digitaalraamatukogu ETERA (http://etera.ee).
E-varamu portaal on Eesti raamatukogude, muuseumide ja arhiivide ühine otsinguportaal. See portaal ühendab praegu 15 partnerit ja sisaldab rohkem kui 6,5 miljonit objekti. Ühisotsing e-varamu portaalis sarnaneb Google'i otsinguga. Ainult et see otsing tehakse e-varamuga liidestatud andmebaasides, mitte üle kogu veebi. E-varamu partnerite hulgas on oma elektrooniliste kogudega rahvusraamatukogu, rahvusarhiiv, Tartu Ülikooli raamatukogu, Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu, Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu, kirjandusmuuseum, kultuuriministeerium. E-varamuga on seotud raamatukogudevaheline elektronkataloog ESTER (https://www.ester.ee/), teaduse infosüsteem ETIS (https://www.etis.ee/), aga ka andmebaas e-elurikkus (https://elurikkus.ut.ee/).
See viimane, Urmas Kõljala ja tema kaastöötajate arendatav andmebaas annab e-varamule uue dimensiooni. Loodusteadusliku andmebaasi liitmine võimaldaks e-varamu portaali otsimootoril anda küsijale seoseid, millised ühendavad teadmisi, mis peituvad nii erinevates elektronraamatukogudes, portaalides, arhiivides, muuseumites ja samas e-elurikkuse portaalis, kuhu on talletatud juba praegu andmed rohkem kui 28 000 liigi kohta. Umbes nii – varblane: akadeemik, autor, pealkirjas, arhiivis, muuseumis, tekstis, liigina.
E-varamu edasiarendamisel on probleemiks kujunenud sama, millele viitab Urmas Kõljalg – standardiseeritud ja ainsa hiireklikiga kättesaadavad andmed erinevates andmebaasides, mida e-varamuga liidetakse. Tegelikult on erinevate andmemahtude liidestamine e-varamuga töömahukas ja aeganõudev ettevõtmine. Lisaprobleemid tekivad siis, kui mõni liitunu oma andmebaasi tarkvaras uuendusi teeb, rääkimata sellest, kui toimub tarkvara vahetus.
E-teadusraamatukogu ETERA ja samaviisi kõigi teiste raamatukogude portaalide puhul on olukord analoogiline sellega, millest kirjutab akadeemik Kõljalg, rääkides FAIR-andmetest. Nagu eespool öeldud, on FAIR-andmed need, mis on leitavad, kättesaadavad, rist- ja taaskasutatavad.
Raamatukogude puhul räägime juriidilisest terminist «fair use». Eesti keeles siis õiglane, aus, ilus, hele, kaunis kasutamine. Aga olgu ka siin «fair» õiglane ja «fair use» sedaviisi õiglane kasutus. Õiglane kasutus on raamatukogudele, aga ka mõnedel teistel juhtudel antud eriõigus kasutada autoriõigusega kaitstud teoseid autorilt luba küsimata ja talle tasu maksmata. Seejuures on silmas peetud teose kasutamist õppetöö, teaduse, arhiivitöö või muul taolisel eesmärgil. Silmas tuleb pidada, et seejuures ei kahjustata autori majanduslikke huve. Õiglase kasutuse põhimõte on levinud eeskätt Angloameerika maades. Oluline, et sellist, juba vana ja seadusega kaitstud traditsiooni kasutatakse ka digiteeritud, elektrooniliste teavikute puhul.
Eesti autoriõiguse seadus nii üheselt ei väljendu, kuid lubab siiski õiguspäraselt avaldatud teose reprodutseerimist õppe- ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus haridus- ja teadusasutuses, mille tegevus ei taotle ärilisi eesmärke. Samas öeldakse ka, et raamatukogul on õigus oma kogusse kuuluvat teost kasutada motiveeritud mahus kogu tutvustamise eesmärgil.
Tõsi on, et nii Eestis kui ka Euroopa Liidus ei ole õiglane kasutamine selline komberuumi ja õigussüsteemi osa, nagu see on näiteks Ameerika Ühendriikides ja paljudes teistes maades. Tulemus on, et informatsiooni kasutamise ja levitamise vabadused on Euroopas ahtamad kui Ameerikas. Ja infoühiskonna edenemise pidurid on Euroopas suuremad kui Ameerikas.
Eesti kui e-riigi edendaja peaks selgesõnalisemalt otsustama, et digiteerimine ja digiteeritu lugemine on vaba, juhul kui seda tehakse teaduse ja hariduse eesmärgil.
Edumeelsed ühiskonnad digiteerivad oma vaimuvara massiliselt. Kas selleks, et seda paremini säilitada, kaitsta hävimise eest, vähendada haruldaste raamatute kulumist? Jah, eks seda ka. Või selleks, et vabastada riiuleid, ruume, maju. Kuigivõrd, ega keegi ei hakka ju raamatuid hävitama.
Digiteerimise peamine eesmärk on infoühiskonna edendamine. Nii tekib alaline juurdepääs digitud infole, luuakse võimalus infot hoopis teisel tasemel otsida, töödelda, kaasas kanda, levitada. Tekib võimalus tohutus infohulgas andmeid kaevandada ja selle pinnalt uut teadmist luua. Digimise kaudu tekib infoühiskonna toormaterjal.
Info tarbimine on kardinaalselt muutumas. Info ammutamise ja omavahelise suhtluse oluliseks vahendiks on saanud nutitelefon või arvuti. Rahvust ühendab keel, kultuur, komberuum, samad vaadatud filmid, loetud raamatud, sama emotsioon loodusest, ühine laulupidu. On tulevikku määrava tähtsusega, et seda ülesannet täidaks ka ühine digiruum, selline, mis kõige muu kõrval täidetud ka Eesti vaimuvaraga.
Digiteerimine, elektroonilise teabe vaba kättesaadavus täidab Eesti puhul rahvuse ühendajana lausa põhiseaduslikku ülesannet.