Jürgen Ligi: 2019 – lubadused, võimalused, kohustused ... kaos

Jürgen Ligi. Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht

Kujutagem ette 2019 poliitikamärtsi. Erakondadevahelised arved valimistega klaaritud, on aeg maksta arved lubaduste, tegude ja tegematajätmiste eest. Neid enam eirata ei saa, nagu on saanud eirata oponente ja eksperte. Sel korral saab olema eriline. Vabandan ette, toonid on tumedad, aga ilma tõepärata ei anna ehitada heledamat tulevikku, kirjutab riigikogu liige Jürgen Ligi (Reformierakond).

Et maksulaekumisega jama on, teab rääkida juba iga joodik, aga eelarve jaoks on õlleaktsiis pigem vaht. Tühjust, millega poliitikud (loe: valijad ja maksumaksjad) eelarves toime tulema peavad hakkama, on korraga palju, koguülesanne, mille on tolleks ajaks püstitanud üles köetud ootused, halvenenud konjunktuur ja ettevaatamatu kulupoliitika, läheneb miljardini. Ümmarguselt kümnest miljardist polekski see nii palju, kui kolmveerand tuludest poleks juba ära jaotatud seadustega, ülejäänu aga lepingute ja sõltuvustega.

Selle valitsuse kogu eneseõigustus on olnud valimatu kulutamine. Riik on loonud ootuse, et kasvatab majandust, võtnud kohustuse kodanikud ise toita, katta ja matta, hüvitada neile nende lapsed ja maksta ise nii bussisõidud kui maksud. Kõik, mis peaks olema enne – mõtlemine, kalkuleerimine ja põhjendamine –, on lükatud tulevikku.

Too toob aga prognooside järgi poole väiksema majanduskasvu, mis üksi tähendab paarsada miljonit väiksemat eelarve kasvu kui ootuste kütmise ajal. Eksperdid on ühel meelel, et praegune majanduskasv on jätkusuutmatu, ei põhine investeeringutel, tööjõu kättesaadavusel ega innovatsioonil ning taandub. Valitsus on ainult ülekuumenevasse ja vähetootlikusse majandusse õli valanud.

Riigi võimaluste ja kohustuste vahet käristavad edasi valimised. Erakonnad lubavad ka seekord maksumaksja arvega võrreldes mittevajalikke asju, tarvis on näida ise vajalik ja ideedest tulvil.

Valijale on need maha müüdud ja uuele valitsusele kohustus. Keegi pole patust puhast, aga oma programmiga kuhugi paarisaja miljoni ja mõistlikkuse kanti on seni suutnud jääda vaid üks erakond, teised on olnud kordades heldemad, eriti praegune peaministripartei. Aga valitsusläbirääkijaid on mitu ning igaüks nõuab oma.

«Vaid 0,25 protsenti»

Kui ka uusi lubadusi poleks, pole olemasolevagi poliitika jätkamine jõukohane, sest seda on rahastatud eelarvepositsiooni järsu halvendamisega, struktuursest ülejäägist on mindud miinusesse. Järgmiselt valitsuselt seevastu nõuab seadus kärpeid, tolle miinuse ülejäägiga kompenseerimist, sest selliseks tegi valitsus eelarvereegli, et endale rahakraan avaneks.

Kuna miinus öeldakse olevat ajutine ja sagedasimaks põhjenduseks «haigekassa jätkusuutlikkuse tagamine», tuleb seda nimetadagi tervishoiu ajutiseks rahastuseks. Need kümned miljonid on katteta ja lubatakse eelarvest, mis ise ei ole jätkusuutlikus seisus. 

Koalitsiooniläbirääkijad saavad 2019 ka graafikud, mille järgi praegune euroraha kasutuse kõrgaeg on asendumas ELi eelarveperioodi alguse tavapärase ikalduse ning Eesti osa tavapäratult järsu vähenemisega, puudujääk praegusest on kohe sadades miljonites aastas. Seda teadmist on eiratud.

Väljumisstrateegia asemel on ametnikud olnud rakkes pigem 2016. aasta valitsuspöörde rahalise katmise kui tulevikuvaatega, seletuskirjadki räägivad sisu kohal, et kulu tehakse  «vastavalt valitsusliidu kokkuleppele».

Ministrid nimetavad eelarvemiinuseks tuima mõnuga vaid 0,25 protsenti, ent see on arvestatud SKPst ja on eelarvest ainuüksi selle pärast kolm korda suurem. Veel topelt suurem on see selle poolest, et seda puudujääki tuleb ülejäägiga kompenseerida. Kümned miljonid teda on varjus töötukassa ülejäägi taga, millest muid kulusid ei saa katta, riskina lisandub sotsiaalkassadelt võetud sadu miljoneid võlgu. Reservide põletamise ja laenamise asemel nõuab majandustsükkel aga hoopis säästmist.

Struktuurse tasakaalu näitajat püütakse alatähtsustada selle raskestiprognoositavuse pärast, ent kerge on prognoosida, et see on valitsuse väidetust suurem.

Euroopa Komisjon hindab oma metoodikaga selle 2018. aastal kuus korda suuremaks, mis tõstab tulevase valitsuse ülesande raskust veel ning jätab veel halvemasse valgusse praeguse. Omal ajal oli metoodika- ja euroraha risk põhjus, miks hoidsime struktuurset ülejääki.

Sellise põhimõttelise hoolimatuse ja põletatud maa taktika juures ei tahaks piirikaubandusest üldse rääkida.

Aga õlleaktsiis on nii üldarusaadav. Suurusjärguna anname ära sada miljonit, moraalis rohkem. Avatud odava alkoholi kanalid ja piiri taha rajatud hulgikauplused laastavad kõige haavatavamate tervist ja täidavad panipaiku, kultuuriminister aga kiidab, et inimesed on seitsmekordistatud aktsiisitõusu peale hakanud kolme kuuga järsult vähem surema. Aktsiisi tõstetakse kohe veel, aga pisikesest tõusu vähendamisest jagab rahandusminister intervjuusid nagu aktsiisi enda alandamisest.

Omade kasu

Arvestuslik eelarveauk täidetakse ühekordse rahaga, mis on jätkusuutmatu. Neis kaubakaravanides ja Läti valitsejate iroonilistes tänuavaldustes on hoopis mitmekülgsem rahvuslik häbi, kui oli vanasti soomlasest vodkaturistis.

Järeltulijatele jäetav kaos on korruptiivne, aga korruptsioon ja jätkusuutmatus on ka kulude otstarbes ja tasuvuse hindamises kasu põhjal omadele. Konkreetse poliitiku huvides tõstetakse äkki teejupp eelisjärjekorda, tühi erasadam otsustatakse täita maksumaksja miljonitega, lubatakse raudteed ja lennuvälja, mille järele pole näha tarbijanõudlust, riigigümnaasium tehakse kordi kallimaks, aga kehvemaks.

Et seakasvatuse toetusest saab lõvitüki ministri lähedane ja ta teab seda taotleda juba enne kehtestamist, on pigem reegel, nagu ka et tasuta bussisõit toetab parteikaaslaste äri, aga laastab konkurente ja rongiliiklust.

Kõige jõukamas omavalitsuses saab parteivõim riigi kümned miljonid elustamaks halli, mis oma elujõuetust on tõestanud. Kortermajad lähevad teadagi inimestele. Aga keegi ei tea endiselt, millistele, millise probleemi ja millises ulatuses lahendamisele.

Ehitamine pidi olema majanduse elavdamise nurgakivi, aga selle tulemus on veel teravam tööjõupuudus ja riigi endagi ehituseelarvete lõhkiminek.

Palju pikema vinnaga on stiimulite pidev asendamine jagamisega. Et riiklik pension seotakse lahti maksu maksmisest ja pensionisambad maksustatakse, lähevad paremal juhul käiku ümbrikud, halvemal lõpeb panustamine üldse.

Arstiabi sõltumata ravikindlustusest teeb sama. Astmeline tulumaksuvaba miinimum on siin nagu rusikas silmaauku, ideaalne maksude vältimiseks, aga soodustab ühtlasi madalama tootlikkusega tööd. Komplekt poleks siiski täiuslik, kui poleks ka pidurdamatut panust uutele maksudele, mida ajutiselt on pidurdanud ainult maksude lisalaekumised tänu kõrgkonjunktuurile.

Kõrgliigast teise liigasse

Pole siiski nii, et tulevik pole enam kellegi kätes, selle otsustavad enne poliitikuid teadagi valijad. Aga palju sõltub ka sõltumatutest ekspertidest. Nad on kohati suurepäraselt avanud probleeme, aga teinud ka kurvastavaid kompromisse poliitikaga, alahinnates ebaausust selles keskkonnas. Kui näiteks Ardo Hansson ütles välja eelarvepoliitika probleemid, tõmbas Eesti Pank ise sellele tasakaaluks risti peale asepresidendi sõnadega, et «majandus sellest kokku ei kuku» ja «valitsus väärib kiitust» lubaduse eest, et järgmine valitsus kärbib.

Rohkem pole valitsejatel vajagi. Riigikontroll oli kriitikas euroraha väljumisstrateegia puudumise peale igati asjakohane, lõpetas aga reipalt «kõik on tehtav», täpselt nagu valitsuski, keda arvustas.

Eelarvenõukogu esimees kord üllatas positiivselt, võrreldes kõrgkonjunktuuris majanduse elavdamist tule kustutamisega bensiiniga, kord silus seda üpris jahedate hinnangute ja soovitusega tõsta veel tulumaksu – ajal, mil kulusid tõstetakse niigi hiiglaslik kümnendik.

Euroopas on jäme ots järelevalves ja tõlgenduses eelarvereeglitele, mis võlakriisi kogemusest kehtestatud, läinud võlaorjuses lõunariikide kätte. Meie valitsusele on see sobinud ja tänu päranduseks saadud madalale võlatasemele on sinnapoole saadud üsna muretult vaadata. Siiski on piir käes.

Me oleme eelarvepoliitika tipust tõstetud teise liigasse, millega kaasneb hoiatusmehhanism. Ja ei usukski, aga eelarvemiinuse prognoosis ilma võlateeninduse kuluta on meist Euroopas tagapool vaid Rumeenia.