On kokkuvõtete tegemise ja unistamise aeg, sest uus aasta täidab igaühe hinge lootuste ja ootustega. Millest meie inimesed unistavad, mida soovivad ning millest hoiduda püüavad? Räägime aastavahetuse eel Eesti inimestega ootustest ja hirmudest, vaadates tulevikku ehk peatselt algavasse 2018. aastasse.

Roland.

FOTO: Collin Browne

Roland: vähem alkoholi

«Eks paremaks inimeseks võiks uuel aastal kindlasti saada - see on väärt ootus. Mina näiteks proovin praegu alkoholiga piiri pidada, võtsin aja maha. Ootused võivad olla pikaaegsed: ütled, et proovin aasta või kaks mitte alkoholi tarvitada, aga piisab ka sellest, kui ütled endale, et homme ma ei joo. Siis on see käega katsutavam, realistlikum ootus. Tuleb ennast lihtsalt kätte võtta ja öelda, et rohkem enam viina ei joo...»

Kärt.

FOTO: Collin Browne

Kärt: iga päev võiks ootuste nimel pingutada

«Mina olen täiesti loobunud uue aasta lubadustest -  tundub mõttetu. Aastavahetus on hea pigem selleks, et võtta kokku eelnev aasta ning alustada uut puhtalt lehelt. Annab motivatsiooni juurde, ka töö raames. Kõik see, mis eelneval aastal nii hästi ei õnnestunud saab seljataha jätta ning uuel aastal uue hooga edasi minna. Vanad patud kustutada ja värsked read paberile kirjutada. Ka on aastavahetus hea aeg kordaminekute kokkuvõtmiseks. Muidugi on veel väga palju igapäevaseid ja praktilisi ootusi nagu minu soovid lasta köögilaud ära restaureerida ning olla loodussäästlikum. Üleüldiselt sooviks, et inimesed oleks uuel aastal õnnelikumad ja paremad, aga ma pole kindel, kas see aitab. Näib, et meie uue aasta lubadused kestavad heal juhul nädal-kaks ning siis jätkame endisel moel. Seepärast võiks iga päev natukene oma ootuste nimel pingutada - nii on neid kergem saavutada.»

Eevi ja Rainis

FOTO: Erkka Lehto

Eevi ja Rainis: amerikaniseerumine

Eevi:

«Minul ei ole mitte mingisuguseid ootusi: olen pensionär ja ega meil enam mingeid suuri lootusi ole, sel pole mõtet. Ma lihtsalt elan, mis siin ikka. Ameerika okupatsioon on sees, ameerikaniseerume. Lähemegi seda teed: kui isegi ülikool peaks olema ameerikakeelne, siis millest me räägime. Mina olen vene ajal Venemaal ülikooli lõpetanud ja see on veel eriti halb. Aga ma ei karda, et Eesti oleks ohus, sest minu eas ei kardagi enam mitte midagi. Mina olen juba kõik üle elanud: elasin sotsialismi, elan ka kapitalismi. Võtan kõike rahuga. Mitte miski ei loksuta ka, aga annaks jumal, et seda reklaami oleks vähem - see on lihtsalt kohutav!»

Rainis:

«Otseselt ma midagi ei pelga – olen selline tugev poiss, saan hakkama. Kui mõtlen tuleva aasta peale, ootan eelkõige häid hindeid ja üldist head läbisaamist kõigiga. Käin 11. klassis, seega on lõpp lähedal. Otseselt pole veel mõelnud, mida edasi teha. Ülikooli tahaks minna, aga eriala veel ei tea.»