Riigikohtu otsus tuli mõru pillina alla neelata Tallinna Vee aktsionäridel, kuna eduka börsiettevõtte aktsia reageeris tariifivaidluse kaotusele suure langusega ning võib oletada, et see otsus avaldab edaspidi tugevat negatiivset mõjudividendide väljamaksmisele. Ettevõtte juhid ja suuraktsionärid nimetasid otsust ebaõiglaseks ja õigustatud ootuste rikkumiseks, kuna see olevat vastuolus Tallinna linna ja ettevõtja vahel erastamisel kokkulepituga. Kui vaadata vaid asja juriidilist poolt, siis võib nende pettumust mõista.
Kõnealune vaidlus näitab aga veel kord, et pooled tõlgendavad õigluse mõistet erinevalt ning täidavad selle endale meelepärase sisuga. Kui aktsionäride silmis on ebaõiglus dividendide vähenemine, siis tarbijad nägid ebaõiglusena enam kui kahekordset hinnatõusu, mis eelnes 2010. aastal kehtima hakanud seadusele, mille järgi tuli hinnad kooskõlastada konkurentsiametiga ning millest tariifivaidlus alguse sai. Enamiku arvates oli ülekohus see, kui majanduskriisi tingimustes ja olukorras, kus kümnetel tuhandetel inimestel sissetulek tunduvalt kahanes või sootuks kadus, veehinda Tallinnas enam kui 12 protsendi võrra tõsteti. Seepärast leidub ühiskonnas vähe neid, kes vee-ettevõtte juhtide ja aktsionäride krokodillipisarate peale kaasa tundma hakkaksid.
Ilmselt on kõik kuulnud konkurentsi puudumise ja monopoolse seisundi kahjulikkusest. Kuid vaatamata kõigile miinustele on loomulikud monopolid, nagu Tallinna Vesi, paratamatud. Poleks ju mõeldav, et eri firmad hakkaksid näiteks rajama uusi trasse, mis olemasolevaid dubleeriksid. See viiks ka teenusehindade tõusuni, mitte langemiseni. Riigil tuleb aga loomulike monopolide tegevuse negatiivne mõju oma regulatsiooniga minimeerida. Selles vallas pole Eesti riik paraku viimastel kümnenditel edukas olnud.
/nginx/o/2017/12/12/7400861t1h4ab9.jpg)