Margit Sutrop: suurprojektidest rääkides – ühel meelel ja ühel keelel?

Margit Sutrop. Foto: Sille Annuk

Ülikoolid saavad ühiskonda parimal viisil teenida siis, kui nad kaitsevad akadeemilist vabadust, lubades teaduslikult põhjendatud eriarvamustel koos eksisteerida, kirjutab TÜ praktilise filosoofia professor, eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop.

Kolme ülikooli rektorite kokkulepe ühendada oma jõud mõjukate arendusprojektide nõustamiseks on tekitanud terava arutelu. Uuritakse, miks on vaja, et ülikool(id) kujundaks(sid) sellise vaieldava projekti nagu puidurafineerimistehase ehitamiseks ühise seisukoha; kuidas selline ühine seisukoht peaks kujunema ja mis saab siis, kui mõne teadlase või teadlasgrupi arvamus erineb ülikooli(de) välja öeldud arvamusest.

Tunnistan, et ka mul on raske ette kujutada, kuidas saaks ülikool või ülikoolid tagada, et kõik teadlased jõuaksid suurprojektide mõjude hindamisel ühele meelele ning ülikoolid räägiksid sellest ühel keelel. Kuna selliste projektide puhul on peale eri valdkondade eksperditeadmisele vaja kaaluda ka väärtusi, nagu majanduskasv, tervis ja loodus, siis ei ole selge, kes ja kuidas selle valiku ülikooli(de)le teeb.

Heas teadustavas, millele rektorid oma leppes viitavad, on küll punkt (4.4.3), et teadlased peavad avalikkuse ees esinedes osutama selgelt, kas nad esindavad oma isiklikke seisukohti või teadusasutuse ametlikke seisukohti, ent selles punktis ei ole silmas peetud teaduslikku ekspertsust nõudvaid küsimusi.

Teadlase esinemist eksperdina reguleerib hea teadustava punkt 4.4.2, mis ütleb: «Teadlane esineb eksperdina vaid küsimustes, milles ta saab toetuda teaduslikule teadmisele ja oma teadustööle, tehes vahet isiklikul arvamusel ning eksperdihinnangul.» Igal teadlasel on moraalne kohustus oma eksperditeadmisi ühiskonnaga jagada. Kui teadlane esineb eksperdina, võiks ta oma arvamusele lisada ka oma ametinimetuse, sest selle kaudu annab ta avalikkusele infot, mis valdkonna ekspert ta on.

Seetõttu on raske mõista, kuidas saavad rektorid kirjutada, et «ülikoolide nimel ja ülikoolide kaubamärke kasutades väljendatakse ainult teaduslikult põhjendatud, tasakaalustatud ja koordineeritud seisukohti«. (21.11.17) Kuna ametinimetus on kaubamärgi osa, siis ei tohiks teadlane selle järgi «koordineerimata» seisukohta avaldada. Praeguseks on rektorid juba selgitanud, et tegemist on ebaõnnestunud sõnastusega ja kellegi sõnavabadust piirama ei hakata. Samas pole ikkagi teada, kuidas teadlaste seisukohtade koordineerimine hakkab välja nägema ja kuidas konkursse korraldamata leitakse uuringute läbiviimiseks jaoks parim kompetents.

Tegelikult ei räägigi rektorite lepe ühise seisukoha kujundamisest. Siin räägitakse sellest, et ülikoolid moodustavad uurimisgruppe ja määravad nende tulemuste avalikustamiseks kõneisikud. Ühelt poolt võib rektoritega nõustuda, et riigile oluliste otsuste tegemisel oleks vaja senisest rohkem kaasata teaduslikku kompetentsi. Ent teisalt on problemaatiline, et parima kompetentsi leidmiseks ei plaanita konkursse.

Ohtlik pole ainult see, et nii võidakse jätta kõrvale parim teadmine, vaid et tekib korruptsioonioht – juhid võivad sattuda mingi huvigrupi surve alla, leidmaks eksperte, kes esitaksid soovitud arvamuse.

Rektorite leppe puhul pean kõige probleemsemaks seda, et üldine kokkulepe on seostatud ühe väga konkreetse suurprojektiga – puidurafineerimistehast puudutavate uuringute koordineerimise ja kõneisikute määramisega. Selle konkreetse projekti puhul saame juba näha, mis probleeme kavandatavatele suurprojektidele teadusliku kompetentsi toe pakkumisel võib tekkida ja kuidas teadlaste eksperthinnanguid valikuliselt kommunikeeritakse, et projekti õigustada

Eesti Teaduste Akadeemias korraldati 27. juunil seminar «Eesti puidukeemia perspektiivid». Tõstatatud probleemidest kokkuvõtete tegemiseks otsustas akadeemia juhatus 12. septembri koosolekul moodustada Eesti Teaduste Akadeemia, Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Eesti Maaülikooli ühiskomisjon.

Selle komisjoni tegevusest, mille juht jäi komisjoni otsusega eriarvamusele, on ilmselt välja kasvanud ka vaidlusi tekitanud rektorite kokkulepe. Komisjoni liikmed hindasid puidurafineerimistehase rajamise võimalikke mõjusid majandusele, raiemahtudele ja keskkonnale. Antud komisjoni töö puhul on kaks probleemset asja. Esiteks oli ühel komisjoni liikmel, professor Urmas Varblasel, ilmselt huvide konflikt, sest ta esitas teadusliku arvamuse, olles samal ajal ka analüüsitava projekti nõustaja, vt http://biorefinery.ee/kontakt/.

Teiseks sisaldab ohumärke ka see, kuidas komisjoni töö tulemusi vastu võeti ja kommunikeeriti. Est-For Invest OÜ kodulehelt saab lugeda üheselt mõistetava pealkirjaga uudist «Teaduste Akadeemia komisjon peab puidurafineerimistehase rajamist vajalikuks» (27.11.2017, vt http://biorefinery.ee/)

Kuid uudises vaadatakse mööda sellest, et komisjoni tööd kokku võttes öeldakse, et tehase asukoha asjus jäi professor Ülo Mander eriarvamusele ega tooda välja aruande olulist järeldust: «Eeskätt veekvaliteedist ning Emajõe ja Peipsi kui Eesti seisukohalt oluliste mageveekogude seisundist lähtudes ei sobi Tartu piirkond kavandatava puidukeemiatehase asukohaks. Eelmise keskkonnaministri kirja alusel on selline veto juba seatud Pärnu jõgikonnale kui rohkete Natura-aladega piirkonnale.» Vt: eesti-teaduste-akadeemia-puidukeemia-2017.pdf

 On ilmne, et majandushuve omavate suurprojektide puhul ei piisa sellest, et teadlased pakuvad välja oma kompetentsi ja näitavad üles valmisolekut analüüsida kavandatavate suurprojektide mõjusid. Tähtis on, et suurprojektide mõjude teaduslikke analüüse telliks ka riik, mitte ainult investeerimisest huvitatud pool, et uuringu läbiviijad leitaks läbipaistvate ja avalike konkursside kaudu, kus väärtustatakse parimat kvaliteeti, ja et hoidutakse huvide konfliktist.

Hea teadustava nõuab ka, et avalikus debatis osaledes peaks teadlane tegema selget vahet, kas ta esitab oma arvamuse kui teadlane või kui kodanik, kellel on oma maailmavaade, poliitiline või religioosne veendumus või erakondlik kuuluvus.

Ülikoolid saavad ühiskonda parimal viisil teenida siis, kui nad kaitsevad akadeemilist vabadust, lubades teaduslikult põhjendatud eriarvamustel koos eksisteerida. Samas saavad ülikoolid luua platvormi eri arvamuste ärakuulamiseks, poolt ja vastu argumentide läbiarutamiseks ning konsensuse kujundamiseks. Tasakaaluka arvamuskultuuri loomine aitaks oluliselt kaasa kaalutud otsuste tegemisele ühiskonnale olulistes küsimustes.