/nginx/o/2014/10/29/3470863t1hb72e.jpg)
Üks Eesti- ja Liivimaa võimsamaid lugusid on Mats Traadi «Tants aurukatla ümber», millest sai kirjaniku esikromaan alles pärast seda, kui filmi tegemine oli ära keelatud. Filmis, mille režissöör Peeter Simm 1987. aastal viimaks teha sai, näeme lõpukaadrites peategelase aurukatla taevasse minekut – kui kraana ta utiilivankrisse tõstab.
Sellest aurukatlast ma tahangi rääkida, kuid mitte tähendamissõnana, vaid täiesti otseselt sellestsamast aurukatlast. Filmis kasutatud masin ei läinud mitte taevasse, vaid tagasi Heino Prosti põllutöömasinate muuseumi kogusse, kus ma teda nädala alguses oma silmaga nägin. Aga tähendamissõnaks võib ta veel uuesti muutuda nii kaudses kui ka otseses tähenduses, sest Mats Traadi teos kujutab Eesti külaelu muutumist 1914–1957, kuid vahepeal on elu kirjutanud uusi peatükke ning kirjutab neid veelgi.
Nii nagu filmis viidi Ilmatsalu külas kahasse ostetud aurumasin, mille osanikud olid olnud ka Heino vanemad, 1953. aastal slepis linttraktori taga utiili. Ta ei suutnud päästa seda masinat, ent sellel Eesti külaelu kõige mustemal ajal õnnestus tal saada ametlik luba hakata päästma meie põllumajanduse pärandvara, mida maaelu nõukoguliku industrialiseerimise käigus massiliselt hävitati.
Nõnda oli võimalik, et nägin Moskva olümpiamängude aastal seitsmeaastase poisikesena, kuidas Elva lähedal väljal töötas aurukatel ning Thermaeniuse kollane rehepeksumasin, täpselt nii nagu seitse aastat hiljem valminud filmi esimeses osas. Alates muuseumi asutamisest on Heino Prost teinud oma tehnikaga 168 väljasõitu ning kokku on tema koju kogunenud üle 400 ühiku mitmesugust vanatehnikat. Heino koduõu ja varjualused on kõikvõimalikku nasvärki täis nagu Noa laev.
Järgmise aasta mais saab Heino Prost 85-aastaseks ning kahjuks ei käi tema jõud enam kõigest üle. Kuus aastat tagasi, erakordselt lumerohkel talvel varises kokku suurem osa 400-ruutmeetrisest küünist, kus ta hoidis rehepeksumasinaid. Ka ei ole tal võimekust, et kirjutada PRIA-projekte Euroopa Liidu toetusraha saamiseks, ehkki tema muuseum oleks seda väärt, kuna tegemist on unikaalse kollektsiooniga.
Isiklikult ma ei arva, et lahendus oleks transportida paremad palad põllumajandusmuuseumi mälestuste väljale. Asi pole üksnes aurumasinas, vaid ka aurumasinistis. Heino Prost teab rääkida iga masina lugu. Ta oskab iga masina tükkideks võtta ja uuesti kokku panna ning (ikka veel) vajadusel teha rehepeksumasina taastamiseks vajalikku puutööd. Ta on suuteline praktikas näitama, kuidas käis aurumasinaga rehepeks sada aastat tagasi. See on kaduv oskus, mida tuleks jäädvustada, säilitada ja anda edasi uutele meistritele. Minu meelest läheb see väga hästi kokku moodsate muuseumitöö põhialustega, mille järgi pole muuseum mitte üks surnud vaikelu koht (kus nurgas istub tädike ja kähiseb vaikselt transistorraadioke), vaid vana aja eluviisi ja oskuste säilitamise koht – ajamasin, mille abil külastajad saavad ajas tagasi minna ning ise käe külge panna (rehepeksumasina puhul muidugi ettevaatust!).
Võib-olla oleks lahendus koostöö Eesti Rahva Muuseumiga, et kogu säiliks tervikuna oma algupärases kohas ning et Tõravere põldudele kujuneks iselaadne harumuuseum, kus ka Lõunakeskusesse kihutavad lätlased näeksid töös meie ühist ajalugu. Kõige kiirem ja olulisem oleks aga käsitöövõtete edasikandmine uuele põlvkonnale ning õues eterniitplaatide all seisvate eksponaatide konserveerimine.
Mul oleks väga kurb, kui kogu tabaks Kalev Päidi, Johann Straussi Ühingu eesistuja kogude või Leopold Hanseni majamuuseumi saatus. Neid tervikuna enam ei ole.