Vladimir Jushkin.

FOTO: SANDER ILVEST/

Hiljuti teatas president Vladimir Putin, et Venemaa tööstus tuleb seada sõja aja rööbastele. Selle avalduse tagamaadest kirjutab Balti Venemaa Uurimise Keskuse juht Vladimir Juškin.

Vladimir Putin pidas 23. novembril Sotšis viimase mitmest kohtumisest kaitseministeeriumi ja sõjatööstuskompleksi juhtidega. Sellest võtsid osa ka ministeeriumide ja föderatsioonisubjektide juhid.

Putin andis kohtumisel teada, et sõltumata omandivormist peavad kõik Venemaa suurettevõtted olema valmis järsult suurendama sõjalist toodangut.

Samal ajal on juba praegu teada, et töö strateegiliste rakettide raudteekompleksidega Barguzin on katkestatud ning hoopis riiulile on tõstetud mehitamata allveelaeva projekt Status-6, mis pidanuks kindlustama megatonnidesse ulatuvate relvade toimetamise USA ida- ja läänerannikule. Sõnaga, on otsustatud loobuda imerelvade väljatöötamisest ameeriklaste kohutamiseks, sest sõda ise dikteerib muusuguseid kulutusi.

Miks läks siis sõjaväelastel nüüd, mil kaitsekulud on jõudnud rekordilistesse kõrgustesse, järsku vaja erasektori abi?

Venemaa sõjanduseksperdid märgivad, et aasta-paar pärast sõjategevuse alustamist on sõjaväel hakanud ladude tühjenemise tõttu nappima varuosi, lahingumoona, vormirõivaid, kütust ja õli, individuaalseid kaitsevahendeid, transpordivahendeid ning isegi spetsiifilisemat tehnikat, näiteks sihikuid, suurtükiradareid ja muud sellist.

Juba nädal pärast nõupidamist Putini juures, 30. novembril, andis peaminister Medvedev välja valitsuse käskkirja, millega riigiettevõtetel lubatakse salastada kõigi tarnijate ja tellijate andmed, kellega on lepingud sõlmitud jõustruktuuride ja sõjatööstuskompleksi liinis, ning korraldada kõik kaitseministeeriumi, FSB ja SVRi riiklike tellimuste konkursid kinnisena. Lääne sanktsioonid sunnivad Kremlit nihverdama ning peitma relvatootjad ja rahavood väliste vaatlejate pilgu eest.

Veel enne aasta lõppu kavatseb kaitseministeerium asutada ainult Venemaal tegutseva panga, mis ei oleks kuidagi seotud välismaaga ning kindlustaks maksete täieliku saladuse. Siis kaob Venemaa ekspertidel täielikult võimalus selgitada, kuidas kulutatakse riigikaitsele ja julgeolekule viis triljonit rubla, mis moodustab tervelt kolmandiku riigieelarvest.

Teisisõnu, Venemaa majandus viiakse saladuskatte all sõjaaja rööbastele. Seda ajal, mil Moskva sõjaline tegevus Süürias Islamiriigi vastu läheneb lõpule.

22. novembril, vahetult enne Sotši kohtumist, määrati Ida sõjaväeringkonna juhatajaks kindralpolkovnik Aleksandr Žuravljov, Venemaa kangelane, kes 2016. aastal oli nimetatud Venemaa väegrupeeringu juhatajaks Süürias.

Samal päeval määrati Kesksõjaväeringkonna juhatajaks kindralleitnant Aleksandr Lapin, kes 2017. aastal oli Venemaa väegrupeeringu staabiülem Süürias.

Kui vaadata kaardil nende sõjaväeringkondade paiknemist, on ilmne, et need kaitsevad Venemaa lõunapiiri, mille taga asuvad Kesk-Aasia riigid ja Hiina.

Käesoleva aasta mais avaldas J. M. Primakovi nimeline rahvuslik maailmamajanduse ja rahvusvaheliste suhete uurimisinstituut aruande, milles väideti, et Islamiriigi taandudes Süüriast ja Iraagist ei ole välistatud selle võitlejate pagemine Afganistani ja Kesk-Aasiasse, kus nendega võivad liituda teised «islamistliku internatsionaali» liikmed, mis kahtlemata tugevdab Islamiriigi lipu alla koondunud kohalike äärmuslaste jõudu.

Kinnitust on leidnud andmed, et Põhja-Afganistani Faryabi, Jowzjani ja Sar-e Poli provintsi on ilmunud Islamiriigi võitlejaid Kari Zabihullah Ghazi, Usbekistani Islamiliikumise juhi Usman Ghazi sugulase juhtimise all. See grupp on võtnud sihikule Kesk-Aasia ning värbab aktiivselt Islamiriigi ridadesse ka Talibani võitlejaid.

Juba praegu saadetakse terroriste Tadžikistani, Usbekistani ja Kõrgõzstani mööda koridori, mis kulgeb Afganistani Badahšanist Tadžikistani Badahšani – need on samad kõrgmäestiku rajad, mida juba ammu on tarvitatud narkootikumide salakaubaveoks. Niisamuti toimetatakse Kesk-Aasia riikide elanikke mujale Hiina Ida-Turkestani piirkonna kaudu, kust saabub ühtlasi Kasahstani välismaalasi. Rahvusvahelise radikaliseerumise ja poliitilise vägivalla uurimiskeskuse (ICSR) aruande järgi olevat 2016. aasta lõpul Kasahstanist lahkunud 250 võitlejat, Kõrgõzstanist 100, Tadžikistanist 190, Türkmenistanist 360 ja Usbekistanist 500.

Võitlejate sõjalised oskused lubavad neil astuda otseselt lahingusse Kesk-Aasia vabariikide relvajõududega.

Nüüd muutub mõistetavaks, miks Süüria sõja lahingukogemustega kindralid määrati tulevasel lõunarindel juhtima võitlust «islamistliku internatsionaaliga».

Kuid tekib küsimus, kellest saab piirkonnas Venemaa liitlane.

Nezavissimaja Gazeta kirjutas 4. detsembril viitega araabia ja Türgi ajakirjandusväljaannetele, et Tartusi, kus asub Venemaa mereväe materiaal-tehnilise varustamise punkt, saabus Hiina erivägede üksusi. Väidetavalt olla need juba asunud lahingusse Damaskuse lähistel. Ümber pole seda teadet seni lükatud.

Ajakirjandusväljaannetes kirjutatakse, et Süüriasse saadeti Xinjiangi sõjaväeringkonna «Siberi tiigrite» ja Lanzhou sõjaväeringkonna «Öiste tiigrite» väeüksusi. Nende eesmärk on võidelda Ida-Turkestani Islamiliikumise võitlejatega, keda olevat umbkaudu 2500 ja kes Süüria eriteenistuste andmeil tegutsevad teiste terroristlike rühmituste koosseisus Süüria pealinna äärelinnas Ida-Ghoutas.

Olgu kuidas on, igatahes on kindlalt teada, et 2. detsembril algas Hiinas Venemaa Rosgvardija eriülesannetega jõudude koondgrupi ja Hiina relvastatud rahvamiilitsa õppus «Koostöö-2017». Selle käigus viimistletakse ühist tegevust terrorismivastastel operatsioonidel asulates, kõrbes ja mägedes. Sealjuures tegutsevad Venemaa ja Hiina eriväelased segaüksustes ühise juhtimise all.

Seepärast arvatakse, et kui juba Hiina eriüksused saabusid Süüriasse, luuakse sealgi ühised Hiina-Venemaa ja Hiina-Süüria üksused.

Niisiis, kui peaks viimaks tõeliselt moodustuma terrorismivastase võitluse lõunarinne, asuks Venemaa üheskoos Hiinaga võitlema nii Kesk-Aasia kui ka Ida-Turkestani Islamiliikumise terroristidega. Viimased teatavasti püüavad luua sõltumatut Ida-Turkestani, millesse kuuluks tükikesi Türgist, Kasahstanist, Kõrgõzstanist, Usbekistanist, Pakistanist, Afganistanist ja Xinjiangi Uiguuri autonoomsest piirkonnast.

Mida peaksime aga meie järeldama nüüd, pärast Putini nõupidamisi Sotšis?

1. Süüriast vägesid välja tuua on vara. Kodusõda ei lõpe juba homme. Seepärast peab «Süüria ekspress» Mustalt merelt Vahemerele sealsete vägede varustamiseks lakkamata töötama.

2. Kesk-Aasia lõunapiiri destabiliseerumine «islamistliku internatsionaali» riismete tõttu on väga tõenäoline. Lahingud seisavad ees kõrgmäestikus. Ka seal peab kindla ajakava järgi liikuma varustamiseks vajalik «Siberi ekspress».

3. Ülimalt tõenäoliselt ei jagu Venemaa sõjatööstuskompleksi võimsusest lahingutegevuse tagamiseks korraga kahel tandril. Seepärast valmistutakse kogu majanduse viimiseks sõjaaja rööbastele.

4. Niisuguses olukorras väheneb tuntavalt võimalus, et läänetandril võiks üldse sõjategevus alata.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane