Ahto Lobjakas: revanšierakond kui oht Eestile

Reformierakonna esimees Hanno Pevkur. Foto: Sander Ilvest

Reformierakond on partei, mille tugevus on alati sõltunud teiste nõrkusest. Nüüd ise nõrgenedes on ta muutumas ohuks Eestile, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Reformierakonnas käib varsti neljandat aastat toolide mäng. 2014. aasta kevadel pidi aset leidma vana kooli vahtkonnavahetus, Brüsselisse siirduv Andrus Ansip pidi peaministri ja parteijuhina andma ohjad Brüsselist naasvale Siim Kallasele. Pole kahtlust, et planeeritud manöövrit viimistlesid ennetavalt kuudepikkused sisemised arutelud. Nagu teada, ei pidanud Kallas meediasurvele vastu ega saanud oma sõnul erakonnalt ka vajalikku tuge. Tulemuseks see pilt Eestist põgenevast Kallasest Tallinna lennujaama raudaia tagant.

Tekkinud kriisis, mis Reformierakonna jaoks oli esimene skriptimata juhivalimine, lõi Taavi Rõivas juhatuses Hanno Pevkurit. Mõne kuu pärast vormistati võit üldkogul. Vaevalt poolteist aastat hiljem vajas Rõivas praktiliselt turvameeste abi peaministritooli vabastamiseks, forsseerides riigikogus piinliku, ette kaotatud usaldushääletuse. Jaanuaris 2017 sai üle pika ajaks esimeheks opositsioonis Hanno Pevkur, alistades teistel skriptimata valimistel viirhalli kardinali Kristen Michali. Nüüd ootame Godot'd. 

Reform on nõrk. Pevkuri olukorra on võimatuks ja uued juhivalimised möödapääsmatuks teinud Kristen Michal. Kuid Rõivase-Pevkuri ja Pevkuri-Michali revanšide kadrill ei saa jätkuda, kuna Michal ei suuda parteijuhiks – ja peaministriks – tôusta. Probleem pole mitte ainult 2012. aastas ja valges kampsunis. Probleemi olemus on valitsemiskommetes, mis tunnevad end valguse käes – ka sisevalimiste poolhämaruses – väga ebamugavalt. Jätkuda saavad vaid vendetad, milleks revanšide seeria on vaikselt muteerunud. 

See on juba iseenesest halb märk, et erakonna võimalikel juhtidel on pea kõikidel kaotaja pitser küljes. Pevkur on kaotanud partei ladvikus autoriteedi ja peaks seega minema. Urmas Paet sai Ansipilt 2014 märtsis telefonikõne pakkumisega Kallase asemele asuda, kuid ütles Ameerika hotelli aovalguses impulsiivselt ära. Jürgen Ligi on ladvikus liiga kaua juhtide varjus tiirelnud. Kaja Kallas, kellele mängib oma hämarates manöövrites Michal, pole kellelegi kaotanud, kuid tulevase kaotuse risk on suur, arvestades talle langevat Michali varju. Samuti ei aita nooremat Kallast vanema isalik, kuid sellisena kaugelt mitte peenekoeline dünastiline teerajamine tütrele.

Halvem märk on see, et Reformierakonnas levivas vendetaõhkkonnas ei julgegi keegi mütsi ringi heita. Pevkur oleks kukkumas nagu kellegi tõukamata, olles sealjuures üle mitme aasta tõstnud erakonna Kantar Emori küsitluses 30 protsendi peale. Erakond, kus juhi edu ja pikaealisuse pandiks pole mitte julgus ja tulemused, vaid hirm, et Michal & Co talt vaiba alt ära tõmbavad, ei saagi olla tugev.

Mis teeb nõrga erakonna ohtlikuks kogu Eestile, on harjumus tugevust otsida teiste nõrkusest. Seda on aastaid tehtud Keskerakonna arvelt. Keskerakonna tugevnedes saab senine kurss vältimatult tähendada rahvuskonflikti eskaleerimist, nagu osutas juba Michali programm Tallinna valimistel kahe kuu eest. Samale viitas tema flirt EKREga.

Eestit ainsana stabiliseeriva poliitilise tsentri tugevdamise asemel otsib nõrgenev Reformierakond pidet äärmuste vastandusest. Pevkur pakkus korraks teistsuguse poliitika lootust. Traagiliselt ähvardaks selline poliitika Reformile 2019 valimised kaotada. Valimiskaotust aga Reform endale lubada ei saa – nagu väga paljutähenduslikult ütles Siim Kallas ERRi usutluses: valitsuse moodustamine on Reformierakonnale «ellujäämise küsimus».

Nõrk erakond ei kannata välja opositsioonis olemist. Nurkaaetud erakond on ühiskonnale väga ohtlik asi.