:format(webp)/nginx/o/2016/06/06/5480065t1h5b2f.jpg)
/nginx/o/2015/12/06/4770041t1h5da1.jpg)
Brexit on nagu robot, mis väljub teda loonud inimeste kontrolli alt, kirjutab arvamusportaali kolumnist Jaak Jõerüüt.
Jaak Jõerüüt: kas Brexit on Euroopa roboti nimi? (7)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tehisintellekt ehk robot, mis väljub teda loonud inimeste kontrolli alt, olevat üks inimkonna hirme.
Iga kord, kui kasutan köögis induktsioonpliiti, mõtlen, kas see on juba algeline robot, või üksnes vana süütu elektripliidi moodne variant. No võrreldes panni või kastruliga, mis alluvad tuimalt inimese tahtele, on läikiv pliidiplaat punaselt hõõguvate signaaltäppide ja -tähtedega, kella, piiksude ja kumeda urinaga omajagu iseseisev, mõjub vahel isegi valvsaks tegevalt. Aga mine võta kinni!
Iga kord, kui kuulen uudiseid Brexitist, parajasti kas paigaltammumisest, venimisest, keerulistest vaidlustest või nii-öelda läbimurdest, mõtlen, kus küll on see rahvamasside õnnistuse saanud, antiikdraama vääriline, katarsist tekitav, ideoloogiatest ja väärtustest kantud lahkuminek? Paistab, et jäämegi nägema ainult läägelt tuttava kauplemise, inimkonna ühe lemmiktegevuse erivormi? Mine võta kinni!
Tühjad sõnad
Nähtuse Brexit praegust seisu ja selle muutuvaid kirjeldusi on tegelikult võimalik vaadelda täiesti rahulikult kui üht niinimetatud tõejärgse (eelistaksin ise terminit faktijärgse) maailma nähtust. Niisiis – läbimurre, teatavad kaks kõrget Euroopa võimuisikut, mille peale kolmas, vähemalt sama kõrge Euroopa võimuisik, teatab, et kõige keerulisemaks alles läheb nende läbirääkimistega. Analüütikud kusagil Iirimaa majanduspoliitilises epitsentris viskavad aga õli tulle klassikalise lausega: «Kuni kõik pole kokku lepitud, pole midagi kokku lepitud.» Ja «läbimurdele» ongi antud uus, sisutu sisu.
Sadu kordi on Brexiti puhul öeldud ja kirjutatud, et see on õppetund tulevikuks. Selle jutu võiks lõpetada! Nõukogudeajastul korrutati nomenklatuursetes kõnedes visalt ja tuimalt: «rahvusvaheline olukord on keeruline, seltsimehed!» Tühjad sõnad, mis muutusid anekdootide lahutamatuks osaks. Ja kas pole kõigi sõdade puhul läbi sajandite korrutatud pisarmärgade nägudega, et see oli inimkonna järjekordne õppetund! Mis muutus? Kas sõjad on kadunud?
Brexitisse kui õppetundi hakkaksid tavalised inimesed võib-olla, natukehaaval, uskuma siis, kui kogu Euroopa Liidu mängureeglistik tehtaks ringi, nii et suuremad ja vanemad oleks sunnitud loobuma väiksematele ja uuematele ülevalt alla vaatamisest. Muidugi ka nii, et kui keegi lahkuda tahab, siis löödaks uks kuuldava pauguga tõesti kinni. Et poleks võimalik lehmakauplemine kuni selleni, et sedagi ei tea, kas lahkuja lõpuks ikka üldse lahkub või kulutatakse inimeste hindamatult kallist aega üksnes sooja õhu energilisele liigutamisele, ilma tulemuseta. Praeguste reeglite järgi on see variant ju olemas – kui saareriik saaks uue valitsuse, kes korraldab uue referendumi, mis toob endaga kannapöörde. Milline koodnimi siis Brexiti asemele tekkib?
Võime ju üritada mõelda vaid ahtas raamis, see tähendab piirduda kitsalt kahepooluselise nähtuse vaatlusega – üks poolus Euroopa Liit ja teine Ühendkuningriik, ilma kõrvalepõigeteta. Aga milline Euroopa Liit ja milline Ühendkuningriik, peame paratamatult küsima!
Võim kontrollimatute robotite käes
Ühendkuningriigiga on teatavasti nii, et Brexitini viis eelmise peaministri David Cameroni isiklik, sisepoliitikale suunatud show. Tema tegevuse kibedaid vilju peab kugistama praegune peaminister Theresa May. Ja õhus on võimalus, et brittide peaministritoolile istub ükspäev veel keegi kolmas, kes keerab mõne läbirääkimismootori poldid-mutrid kas enam kinni või enam lahti. Nigel Farage, üks Brexiti initsiaator, et mitte lihtsalt öelda Euroopa Liidu vihkaja, lubab aga sümboolseks muutunud küünilisusega kasseerida sisse oma euroliidu parlamendipensioni! Põhimõtted ja väärtused ehk sõnad, mis tsementeerivad inimkonna eksistentsi alusmüüri, tulevad kulmu kergitades meelde. Kuid ei, siin on pigem naerukoht: tuleb ootama jääda tõsielule toetuvat seriaali, pealkirjaga «Eurooplikud väärtused», kus Farage'i mängib Rowan Atkinson ehk Mr Bean.
Hoopis teisest kaalukategooriast ja naljast kaugel on värske teade mõjuvõimsalt Saksamaalt: Euroopa Parlamendi president aastatel 2012–2017, nüüdne Saksa sotside liider ja Saksamaa kantsleri kandidaat Martin Schultz lajatab – seitsme aasta pärast olgu olemas Euroopa Ühendriigid, see tähendab föderaalne Euroopa riik! Kellele ei meeldi, lasku jalga! Nii et teeme lööktöö korras praeguse Euroopa põhialused ringi? Ja loogiline inimene küsib irooniliselt: kas Brexiti praegused läbirääkijad peaksid nüüd hakkama arvestama euroliidu kursimuutusega...?
Iga nii kõrgelt poliitiliselt tasemelt lendu lastud nii ebarealistlik loosung ergutab väga erinevate huvidega euroskeptikuid ja väga erinevate motiivide toel tegutsevaid euroliidu poliitilisi ning majanduslikke vastaseid, seda niikuinii. Kuid mõeldes ka Schultzi pikaajalisele karjäärile Euroopa Liidu niinimetatud ülemistel korrustel, tekib igasse loogiliselt töötavasse ajusse loomulikult kahtlus: millised pommideed võivad peituda teiste, praegu tegutsevate Euroopa Liidu erinevate institutsioonide liidrite peades? Ja kuidas need võivad kajastuda meie kõikide elus, kaasa arvatud nähtus, mille koodnimi on Brexit?!
Algusesse tagasi. Iga kord, kui vaatan köögis oma süütult vaikivat induktsioonpliidi plaati, mõtlen, mitu miljonit tehnoloogilist sammu on vaja veel teha, enne kui tekkiks üldse tunne, et võim hakkab libisema kontrollimatute robotite kätte? Ja lisan veendunult: see ei ole meie kõige suurem mure...
Jaak Jõerüüt on kirjanik ja diplomaat. Ta on olnud Eesti suursaadik Soomes, Itaalias, Küprosel, Maltal, ÜROs, Lätis ja Rootsis ning avaldanud üle 20 raamatu, mis on tõlgitud mitmesse keelde.