Liisa Pakosta.

FOTO: Arvo Meeks / Valgamaalane

USA ajakiri Time valis aasta inimeseks seksuaalse ahistamise vastase kampaania #Metoo osalised. Mis põhjustab jätkuvat vaikimist Eestis ja mida saaks ära teha, et kõik inimesed saaksid minna hommikuti tööle, kartmata seksuaalset alandamist, kirjutab võrdsete võimaluste volinik Liisa Pakosta.

Vaikusemurdjad, kes tänavu ajakirja Time aasta inimeseks valiti, on Eestis olnud suhteliselt vait. Meediakajastust on saanud kaks sõna-sõna-vastu-juhtumit, üks peolt, teine psühhiaatri juurest – aga tööl käivad naised? Näitlejad? Pole veel uurimust #Metoo eestikeelsetest postitustest, ent väljavõte annab tulemuseks hulga nimedeta meenutusi või lihtsalt vaikseid tõdemusi, et on küll selline asi elus olnud. Katri Lamesoo kaitses novembris Tartu Ülikoolis doktorikraadi meditsiiniõdede seksuaalsest ahistamisest meesarstide poolt. Ei ühtki nime.

Aasta inimese tiitel on oma olemuselt juba arhailine, olnud enamasti «üks suur juht samba otsas»-tüüpi. Time’i aasta inimesed on olnud ka krabamise-Trump (2016) ja ovaalkabineti-Clinton (1992, 1998). Nii on tänavune seda märgilisem. Vaikusemurdjate aasta inimese tiitel tuli just selle eest, et senist vaikusemüüri hakati kivi-kivilt langetama staaride ja tavaliste inimeste ühistöös. Ainuüksi üleöö pärast esimest avalikku postitust seksuaalsest ahistamisest tekkis üle 30 000 inimese, kes jätkasid samaga. Mis siis ikkagi põhjustab jätkuvat vaikimist Eestis ja mida saaks ära teha, et kõik inimesed saaksid minna hommikuti tööle, kooli, ühistransporti või parki, ilma et peaksid kartma seksuaalset alandamist?

Valehäbi ja vale-edukultus

Osa vastuseid annab ajakiri Time meile ise. Nad tõdevad, et USA väiksemate kohtade naised pole söandanud oma näo ja nimega välja tulla, kuna kardavad kõike, mis sellele kogukonnas järgneb. Terve Eesti on väike koht. Kui kaebad, saab sellest su identiteedi osa. Kuidas sellega toime tulla, nõuab tegelikult eraldi ja süsteemset abi. Eestis pole sellele tähelepanu pööratud.

Teine, mida Time esile toob, on ühiskondliku eeskuju vajalikkus ohvritele, et tekiks enesekindlus ja arusaamine õigusest ennast kaitsta. Ajakirja värskes küsitluses vastas 82 protsenti, et pärast Weinsteini käitumise avalikustamist oleks nemadki valmis ahistamisest rääkima. 85 protsenti vastas, et usub süüdistusi esitanud naisi. Avalik huvi jälitab kullas suplevad ahistajaid. Kas Eestis on seetõttu rahulikum, et meie kogukond on väiksem ja vaesem? Meil polegi pururikkaid moguleid, kes võiksid näitlejate kallal sigatseda? Või on asi ikkagi valehäbis? Time rõhutab, et valehäbi-probleem on väga tõsine ka lombi taga. Kaebuse esitaja saab külge eluaegse märgi: «Sina oledki see pealekaebaja, kuulus seksuaalse ahistamise ohver!» Tegelikult peaks tekkima päris uus, õiguskaitsele julgustav silt. Ent Prantsusmaa võrdsete võimaluste voliniku 2014. aasta uuringu järgi karistati 40 protsenti sealsetest naistest tööl pärast seda, kui nad olid teinud avalduse seksuaalse ahistamise tõttu. Inimene on mõtlev olend, mõistagi ka naisena...

Moraalikompass paigast ära?

Seksuaalse ahistamisega tegeles ka vanadel tavadel põhinev ristiusu kümme käsku. «Sina ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast, teenijat.» Kas abiellud või loobud lihalikust elust. Samasugune patt oli ka valetunnistuse andmine. Lihtne. Tänapäeva inimene harjus esmalt vabadustega ja alles hiljuti jõudis tõdemusele, et vabaduste nautimise kõrvale on ikkagi vaja nõrgema poole kaitseks täpsemalt kokku lepitud piire, näiteks ahistamise defineerimist.

Et seksuaalse ahistamise tõlgendamisega on palju probleeme, nendib ka Time. Ameerikas on  kohtud ning föderaalne Tööelu Võrdsete Võimaluste Komisjon (EEOC) 37 aastat lihvinud oma otsustega täpsemaks seksuaalse ahistamise mõiste eri tahke. Ikka kipub sealgi avalik debatt uppuma ahistamise ja põlvele patsutamise ühte patta panemisse, vähendades nii ahistamise vastu võitlemise tõsidust. Ilmselgelt ei saa kohtud asendada ühiskondlikku moraali, tavasid, defineerima ligimesearmastust ega vastastikust austust. Ka pärast aastakümnetepikkust kohtupraktikat on USAs ikka üleval küsimus, kuidas eristada ülemuse häirivat käitumist ahistamisest. Millal pole boss enam pelgalt manipuleeriv mölakas, vaid karistust vääriv õigusrikkuja? Kuidagi peavad naine ja mees ju teineteist leidma ka...

Eesti soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja karistusseadustiku järgi on seksuaalne ahistamine diskrimineerimise ja füüsilise ahistamise korral ka väärtegu. Ahistamiseks muutub selline sõnaline, mittesõnaline või füüsiline käitumine, mis vastab korraga kolmele tingimusele: see on ahistatule soovimatu (seda peab ahistatu ka väljendama või peab olema muul viisil selge, et teatud käitumine on ahistatule häiriv ja tema tahte vastane), see on seksuaalse olemusega ja selle eesmärk või tegelik toime on inimese väärikuse alandamine ning see loob häiriva, ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna. Jättes siinkohal kõrvale palju vängema raskusastmega ilmsed kuriteod, nagu alaealise, puudega inimese või abitus olukorras inimese ärakasutamise, siis oleks korraga vaja nii selgemalt sõnastatud moraalset kompassi kui ka kohtupraktikat. Moraalse kompassi ehk ühiskondliku kokkuleppe küsimus on näiteks, et kui kolleegi kinno kutsumisele vastatakse eitusega, siis kas võib uuesti üritada. Kui alluv ei ütle midagi tema õlale patsutamise ja embamise kohta, kas siis võib olla kindel, et suhtlusviis on õige? Meie kultuuriruumis tundub vastus olevat jaatav. Kui see vastus on jaatav, kas siis tuleks haridussüsteemi kaudu julgustada ka neid tüdrukuid oma arvamust selgelt väljendama, kellel kodus on seda julgustust väheks jäänud? Need, keda ahistatud pole, on olnud tänulikud söakusele igale mölakale kohe koht kätte näidata.

Kui õigusest saab pseudoõigus

Nii Ameerikas kui ka Eestis lubab seadus seksuaalse ahistamise ohvrile moraalse kahju eest diskrimineerimise tõttu rahalist hüvitist. Seda saab välja mõista nii kohus kui ka töövaidluskomisjon. Viimase otsust võib kohtus vaidlustada. Lõppkokkuvõttes mõistab demokraatlikus riigis õigust ikka kohus.

Ent summad erinevad Euroopas ja Ameerika Ühendriikides kahjude käsitlemise kontseptsiooni erinevuse tõttu mitu korda, Euroopa ohvrite kahjuks. Meil käib ahistamisohver sisuliselt kohut üldise ühiskondliku õigluse nimel, Ameerikas on teemaks ka asja materiaalne pool. Tuleb inimlikult mõista kõiki, kes pole valmis läbima pikka kohtuteed sildistumise hinnaga ainult selleks, et saada õiguspraktikat arendav kohtuotsus. Mis võib, aga ei pruugi olla ohvri kasuks. Eestis hakkab kaitsest diskrimineerimise eest kujunema sisutühi õigus: pakutakse küll madala lävendiga kohtueelset abi võrdsete võimaluste volinike, õiguskantslerite ja töövaidluskomisjonide näol, kusjuures Eestis on vaid töövaidluskomisjonil õigus mõista kannatanule välja mittevaralise kahju hüvitisi. Viimastel aastatel aga on nii meil kui mujal Euroopas jõudsalt kasvanud nende juhtumite arv, kui tööandja kohtuvälise otsuse edasi kohtusse kaebab. Sisuliselt tähendab see, et seni tasuta õigusabi toel soodsa otsuse saanud kannataja satub täiesti uude olukorda. Tema vastas on nüüd kallid advokaadid ja reaalne oht vastaspoole võidu korral mitte lihtsalt jääda ilma oma hüvitisest, vaid saada kaela ka kohustus maksta kinni vastaspoole advokaadikulud. See summa võib isegi mitu korda ületada moraalse kahju hüvitise suuruse, mille üle vaidlus käis. Paljudele ohvritele tähendab see nende madala palgataseme tõttu eluaegse mõjuga katastroofi. Eesti riigikohtu 22.03.2017 otsus nr 3-2-1-167 ametiühingutegelase asjus, kes diskrimineerimise tõttu samuti moraalse kahju hüvitist nõutas, sai kõrgeimalt kohtult vastuse, et kuna ta ei esitanud kahjunõuet ühe kuu jooksul, samal ajal koos töölepingu lõpetamise seaduslikkuse vaidlustamisega, siis polegi tal õigust midagi diskrimineerimise eest juurde küsida. Diskrimineerimisasjad on aga keerulised, kahjunõuet võibki seetõttu esitada terve aasta jooksul (VõrdKS § 25 alusel) ning hüvitise mõte on hoopis selles, et ära hoida tööandja järgmisi diskrimineerimisjuhtumeid, ent seda ei peetud arvestusväärseks.

Seksuaalset ahistamist tõendada on enamasti keeruline. Õigussüsteem ega ühiskond ei saa loomulikult hakata tõendamata pealekaebuste korral inimesi süüdi mõistma, see oleks nõiaprotsesside taassünd. Rikkumised inimeste silme ees aga toimuvad, ja lõpuks on ikka tunne, et midagi ei muutu, diskrimineerimine marginaliseerub. Lahendusena peaks diskrimineerimise ohvritel olema tunduvalt suurem turvavõrk, kuna põhiõiguste kaitse mõju on ühiskonnas nii suur. Kuni pole tagatud ahistamisohvrite kui põhiõiguste eest võitlejate kaitse vähemasti selle eest, et kaotuse korral tuleb neil kinni maksta vastaspoole kulud, või riigi konkreetne tugi mõnel muul moel, on muutus Maarjamaal visa tulema.

Seksuaalse ahistamise ohver Eestis ei taha mu töökogemuse põhjal kedagi karistada, vaid soovib ahistamise lõppemist. Ta tahab osata ahistamist lõpetada. Ta soovib, et poleks kunagi sellisesse olukorda sattunud. Tal on õigus ilma alandust ja hirmu tundmata pühenduda oma tööle, õppimisele või olla väärikust kaotamata avalikus ruumis. Selleks on vaja hoida tervet mõistust ja igaühel oma ligimest austada.