Karina Orlova.

FOTO: Erakogu

Dopinguta terendaks Vene sportlastele lähenevatel taliolümpiamängudel Lõuna-Koreas läbikukkumine, nii on ROKi otsus Vladimir Putinile enne nii-öelda presidendivalimisi sobiv, kirjutab Washingtonis elav ajakirjanik Karina Orlova Venemaa opositsioonilise raadiojaama Ehho Moskvõ blogis.

Olen kindel, et saades teada Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) otsusest jätta Venemaa kui riik 2018. aasta taliolümpianängudelt kõrvale, lõi president Vladimir Putin risti ette ja hingas kergendatult.

Selgus ju, et Vene sportlased tarvitasid massiliselt dopingut ning võltsisid Vene valitsuse ja föderaalse juurdlusbüroo (FSB) toel Maailma Antidopingu Agentuur (WADA) jaoks antud dopinguproove.

Ilmselt on lihtsam ja odavam tarvitada dopingut ning luua riiklik petusüsteem, kui rahastada spordi arengut, ehitada spordibaase ja staadione, arendada laste- ning noortesporti. Isegi mitte ilmselt, vaid täiesti kindlalt odavam, sest spordi arenguks mõeldud raha on võimalik iga kell riigihangetest varastada.

Avades pidulikult 2014. aastal olümpiamänge Sotšis teadis Putin, et Vene sportlased on valdavas enamuses petturid – tähendab võitu ei kindlusta neile isiklik talent ja treenituse tase, vaid doping.

Sellest, kui edutult venemaalased nüüd, kui neid kontrollitakse uuel meetodil, dopinguta esinevad, kirjutas äsja Moskovskij Komsomolets… Aga Moskovskij Komsomolets on ajaleht, mis enam ammu ei avalda midagi revolutsioonilist ja Kremli-kriitilist. Sestap usaldan tema hinnangut Vene sportlaste saavutustele.

Sotši medaliarvestuses on Venemaa meeskondlikus arvestuses langenud juba viiendale kohale ja ilmselt langeb veel. Võiks arvata, et tegu on riiklikku mõõtu skandaaliga, aga... Vene rahva mälu on lühike kui haugil, kes elab vaid hetkes. Ja võitja triumfihetk on möödas, jäädes 2014. aasta veebruari, ning täna ei arutle enam keegi, mitu medalit hiljem tagasi nõuti ja mille eest. Ühesõnaga – haugimälulise Vene rahva jaoks jääb Venemaa olümpiakoondis igaveseks Sotši mängude võitjaks.

Lähenevad olümpiamängud Lõuna-Koreas on teine tera. Me kõik mäletame venemaalaste häbiväärset läbikukkumist Vancouveris ja olen kindel, et presidendivalimiste eel ei soovi keegi Kremlis üldrahvalikku protestilainet, mis vaid olümpiamängude tulemustega seoses võib tekkida.

Aga see protest oleks kahtlemata saabunud, kui Venemaad oleks lubatud 2018. aasta olümpiamängudele osalema. Doping jääb ju ära, aga sportlased on need samad ja kui otsustada laskesuusatamise tulemuste põhjal maailmameistrivõistlustel, terendaks Vene laskesuusatajaile koht auväärses teises kümnes. Rahvuslik häbi, aga kuna Venemaa on meil Vjatšeslav Volodini kanoonilise määratluse järgi võrdeline Putiniga, oleks tegu Putini isikliku häbiga. Mis oleks 2018. aasta valimisi silmas pidades väga-väga halb.

Kaldun arvama, et Putin arvestas selle võimalusega juba poolteist aastat tagasi, kui dopinguskandaal alles kogus tuure. Just seetõttu, leian, ei taandanud Putin end Mutkost ja teatud seltsimeestest FSBs ning spordiministrit isegi edutati. Oleks olnud ju väga mugav ajada kõik Mutko kraesse – seda enam, et pärast Vancouverit kõik ju vihkasid teda – ja ta vallandada, vallandada ka teised spordiametnikud, alustada vahest kriminaalasi paari patuoina suhtes ja sälitada võimalus pääseda 2018. aasta olümpiamängudele. Kui ma ei eksi, WADA või ROK lausa teatasid, et nende otsust mõjutab see, kuidas Putin talitab ametnikega, kes on dopingupettuse eest vastutavad.

Tähendab Venemaa olümpiamängudele pääsemine rippus sisuliselt ühest isikust, Mutkost, ja veel mõnest väiksemast tegelasest. Leian, et vaevalt on Putin oma kamraadidele sel määral ustav, et nende kasuks valikut teha.

Ei, arvan, et Putin ei soovinud Venemaa osalemist 2018. aasta olümpiamängudel, sest ei kunagi varem pole Venemaa olümpiakoondis olnud läbikukkumisele nõnda lähedal.

Aga Vene sportlaste kehvad tulemused neutraalse lipu all kuulutatakse demoraliseerumise tulemuseks, mille põhjustas lääne tegevus, küll näete.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Teet Korsten