Lähenevad olümpiamängud Lõuna-Koreas on teine tera. Me kõik mäletame venemaalaste häbiväärset läbikukkumist Vancouveris ja olen kindel, et presidendivalimiste eel ei soovi keegi Kremlis üldrahvalikku protestilainet, mis vaid olümpiamängude tulemustega seoses võib tekkida.
Aga see protest oleks kahtlemata saabunud, kui Venemaad oleks lubatud 2018. aasta olümpiamängudele osalema. Doping jääb ju ära, aga sportlased on need samad ja kui otsustada laskesuusatamise tulemuste põhjal maailmameistrivõistlustel, terendaks Vene laskesuusatajaile koht auväärses teises kümnes. Rahvuslik häbi, aga kuna Venemaa on meil Vjatšeslav Volodini kanoonilise määratluse järgi võrdeline Putiniga, oleks tegu Putini isikliku häbiga. Mis oleks 2018. aasta valimisi silmas pidades väga-väga halb.
Kaldun arvama, et Putin arvestas selle võimalusega juba poolteist aastat tagasi, kui dopinguskandaal alles kogus tuure. Just seetõttu, leian, ei taandanud Putin end Mutkost ja teatud seltsimeestest FSBs ning spordiministrit isegi edutati. Oleks olnud ju väga mugav ajada kõik Mutko kraesse – seda enam, et pärast Vancouverit kõik ju vihkasid teda – ja ta vallandada, vallandada ka teised spordiametnikud, alustada vahest kriminaalasi paari patuoina suhtes ja sälitada võimalus pääseda 2018. aasta olümpiamängudele. Kui ma ei eksi, WADA või ROK lausa teatasid, et nende otsust mõjutab see, kuidas Putin talitab ametnikega, kes on dopingupettuse eest vastutavad.
Tähendab Venemaa olümpiamängudele pääsemine rippus sisuliselt ühest isikust, Mutkost, ja veel mõnest väiksemast tegelasest. Leian, et vaevalt on Putin oma kamraadidele sel määral ustav, et nende kasuks valikut teha.
Ei, arvan, et Putin ei soovinud Venemaa osalemist 2018. aasta olümpiamängudel, sest ei kunagi varem pole Venemaa olümpiakoondis olnud läbikukkumisele nõnda lähedal.
Aga Vene sportlaste kehvad tulemused neutraalse lipu all kuulutatakse demoraliseerumise tulemuseks, mille põhjustas lääne tegevus, küll näete.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Teet Korsten