Joseph Haieri (1816-1891) maal «Mungad keldris»

FOTO: Wikimedia

Millist osa on vagad kristlased etendanud alkohoolsete jookide väljatöötamises ja tootmises on mõneti lausa vapustav, kirjutab veebiväljaandes The Conversation Baylori ülikooli patristikadotsent* Michael Foley.

Walter Dendy Sadler (1854 -1923) maal «Munkade kehakinnitus»

FOTO: Wikimedia

Iga aasta kaasneb pühadega nii alkoholi tarbimise kasv kui ka suurem muretsemine joomise kahjuliku mõju pärast.

Alkoholi kuritarvitamine ei ole mõistagi naljaasi, aga kas tõepoolest on patt pühade või ka mõnel muul ajal napsu võtta ja end rõõmsalt tunda, muidugi mõõdukalt ja vastutustundlikult?

Religiooniloolasena olen uurinud seda, millist osa on vagad kristlased etendanud alkohoolsete jookide väljatöötamises ja tootmises. Ja see, mida olen leidnud, on mõneti lausa vapustav.

Ordud ja vein

Vein leiutati 6000 aastat enne Kristuse sündi, aga Euroopas hoidsid veinikultuuri alal peamiselt mungad. Sellistest ordudest nagu benediktlased või jesuiidid kujunesid kogenud veinitootjad. See lõppes alles siis, kui 18.-19. sajandil konfiskeerisid nende maavaldused katoliiklaste vastased valitsused (näiteks Prantsuse revolutsiooni ajal Asutav Kogu või Saksamaal Teine Reich).

Armulaua sakramendi tarbeks, mis teatavasti nõuab leiba ja veini, tõid katoliku misjonärid viinamarjakasvatuse ja veinivalmistamise oskused ja teadmised ka Uude Maailma. Ülem-Kaliforniasse tõid viinamarja esimesena 1779. aastal püha Junipero Serra ja tema frantsisklastest kaaslased, kes panid sellega aluse California veinitööstusele. Samamoodi käis asi Argentinas, Tšiilis ja Austraalias.

Munk proovib veini. Illuminatsioon Sienast pärit Aldobrandino (13. sajand) tehtud «Li livres dou santé» tehtud koopiast.

FOTO: Wikimedia

Jumalateenrid mitte ainult ei hoidnud alal ja kasutanud ära önoloogilisi ehk veinivalmistamisega seotud teadmisi, vaid arendasid neid ka edasi. Üks méthode champenoise ehk vahuveini valmistamise «traditsioonilise meetodi» väljatöötajaid oli benediktiini munk, kelle nimi ehib tänapäeval üht maailma hinnatumat šampanjasorti: dom Pérignon. Hilisem legend räägib, et kui ta 1715. aastal esimest toodangut maitsnud, hüüdnud Pérignon teistele munkadele: «Vennad, tulge nüüd kiiresti, ma mekin siin tähti!»

Mungad ja preestrid leidsid viinamarjale ka uusi kasutusvõimalusi. Jesuiitide arvele kirjutatakse Itaalia grappa ja Lõuna-Ameerika pisco valmistamise täiustamine, mis mõlemad kujutavad endast viinamarjabrändit.

Õlu kloostris

Kuigi õlle leiutasid muistsed babüloonlased, viidi see täiuseni keskaja kloostrites, kus on pärit õllepruulimine sellisel kujul, nagu me seda tänapäeval tunneme. Tänapäevase pruulikoja vanimad joonised pärinevad Šveitsi Sankt Galleni kloostrist. 820. aastast pärit joonistel on lausa kolm pruulikoda: üks kloostri külalistele, teine palveränduritele ja vaestele ning kolmas munkadele endale.

Ühele 11. sajandi pühakule, Soissons'i Arnulfile, omistatakse lausa filtreerimise leiutamine. Hoolimata arvukate mikrotootjate ilmumisest valmistatakse tänase päevani väidetavalt parimat õlut endiselt kloostris - täpsemalt trapistide ordu kloostrites.

Kange alkohol

Samuti avaldab muljet religioosse maailma panus destilleeritud alkohoolsete jookide valmistamisel. Viski leiutasid keskaja iiri mungad, kes arvatavasti jagasid misjoniretkede käigus seda teadmist šotlastega.

Šartröösi peetakse erakordselt laia maitsevaliku ja isegi mõningate meditsiiniliste omaduste tõttu üheks maailma paremaks likööriks. Ligemale 300 aasta eest kartuuslaste ordus täiuseni viidud joogi retsept peitub tänini korraga ainult kahe munga peas. Ürdilikööri benediktiini olevat 1510. aastal leiutanud Itaalia benediktiini munk dom Bernardo Vincelli oma väsinud kaaslaste ihu ja vaimu taastamiseks ja tugevdamiseks. Marasca kirssidest valmistatava brändi maraschino leiutasid aga 16. sajandi algul dominikaani apteekrid.

Alkoholi võlud ei jäänud sugugi ainult meeste hoolde. Karmeliidi nunnad valmistasid nõndanimetatud Carmeli vett, mida kasutati ürditoonikuna. Enam nunnad seda ei tee, kuid üks teine usuõdedega seotud jook püsib tänaseni ja sellest on saanud Mehhiko kõige populaarsem pühadejook – see on rompope.

Vanillist, piimast ja munadest valmistatava rompope segasid esimesena kokku klarissi nunnad tollase Hispaania koloonia Puebla nime kandvas linnas Mexicost veidi kagus. Ühe kirjelduse järgi kasutasid nunnad munavalget kabeli pühadele kunstiteostele kaitsekihi tekitamiseks. Soovimata munakollast raisku lasta, segasidki nad kokku töö järel pidulikku meeleolu süvendava värskendava joogi.

Tervis ja kogukond

Miks siis on usuinimesed jätnud alkoholi ajalukku nii silmapaistva jälje? Usun, et selle taga peitub peamiselt kaks põhjust.

Esiteks sobivad tingimused. Munkade kogukonnas ja teistes samalaadsetes usuühendustes olid olemas kõik alkoholi tootmiseks vajalikud omadused. Nende käsutuses olid suured maa-alad, kus kasvatada viinamarja või otra. Neil oli pikk institutsionaalne mälu, mis võimaldas vajalikke teadmisi ajas edasi anda ja täiustada. Nad olid harjunud ühiselt pingutama ning pürgima täiuse poole ka pisimais asjus, sest ainult nii sai olla meele järgi Jumalale.

Teiseks võib tänapäeval kergesti kahe silma vahele jääda see, et enamiku ajaloo vältel on alkoholi peetud tervist parandavaks vedelikuks. Vees leidus tihtipeale ohtlikke haigusetekitajaid ning juba väikese koguse alkoholi lisamine veele aitas tappa seal leiduvaid patogeene.

Fritz Wagneri (1896 - 1939) maal «Üks hea väike sõõm»

FOTO: Wikimedia

Rooma sõduritele ei jagatud iga päev veini sugugi mitte selleks, et nad saaksid ennast purju juua, vaid rännakul leitud vee puhastamiseks võimalikust ohust. Metzi ja Soissons'i pühakutest piiskoppide, kes mõlemad kandsid Arnulfi nime, arvele kirjutatakse sadade inimeste päästmine katku käest sellega, et nad õhutasid oma kogudust vee asemel õlut jooma. Samamoodi leiutati raviotstarbel viski, ürdiliköörid, isegi bitterid.

Kui juba õlu suutis päästa inimesi katku käest, siis ei tasu imestada, et kirikul on selle tarbeks lausa eraldi õnnistus, mis algab nii:

«Issand, õnnista seda armsat õlut, mis Sinu lahkuse ja väe läbi on valminud viljaterast, ja andku see tervist igale inimesele.»

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

* patristika – niinimetatud kirikuisade (2.-8 sajand) kirjutiste teaduslik uurimine; nende kirjutiste kogud