Kristi Ockba: «õnnelikust» Jeemenist on saanud pilge

Jeemeni mees tassib Saudi-Araabia õhurünnakus viga saanud tüdrukut Foto: SCANPIX

Millisesse kaosesse on sattunud Jeemen, kirjeldab MTÜ Mondo Jeemeni projekti koordinaator Kristi Ockba, kes on ise ka Jeemeni päritolu.

Kuus aastat tagasi algas araabia kevad. Tekkis lootus, et autokraatliku režiimiga islamimaades on allasurutud rahvas lõpuks leidnud endas julgust vägivallatuks ülestõusuks ja demokraatia poole püüdlemiseks. Tuneesia ja Egiptuse rahvarahutuste eeskujul liikus vastuhakulaine üle Lähis-Ida – kahjuks kohates nii mõneski riigis kohe jõulise valitsuse vastupanu.

Nüüdseks on araabia kevad läbi ja Lähis-Ida on jõudnud sügavasse talve – suve justkui polnudki. Näeme seda Iraagi, Liibüa ja Süüria näitel. Aga ka Jeemen pakub head õppetundi, kuidas suur lootus mattus lõpuks verisesse kodusõtta.

Araabia poolsaare edelaosas asuv Jeemen on tuntud kõikides Araabia riikides kui araablaste häll. Riigi hellituslik hüüdnimi on olnud Al Yaman al saeed ehk «õnnelik Jeemen». Tänasel päeval, kesk kodusõda, kuhu on sekkunud ka piirkonna suurjõud, kõlab selles nimes tohutu iroonia.

Võimuvõitlused

Jeemenis toimuva mõistmiseks vaatame korraks minevikku. Tänu Jeemeni mägisele maastikule ja sealt elavatele hõimudele on seda maad alati olnud raske valitseda. Samuti on riigi ajalugu täis võimuvõitlusi ja maadejagamisi.

Jeemen jagunes 19. sajandil kaheks: Põhja-Jeemen sai osaks Ottomani impeeriumist ning Lõuna-Jeemen jäi Briti võimudele. Pärast Esimest maailmasõda ja türklaste riigi lagunemist iseseisvus Põhja-Jeemen ning seda asus valitsema imaam Yahya Muhammad Hamid ed-Din. Riigil puudus aga taristu ning rahvas elas vaesuses. Aastal 1962 toimunud sõjaväelise riigipöörde tulemusena said võimule nasseristliku Egiptuse toetatud vabariiklased, Saudi-Araabia toetatud Yahya monarhia varises ning moodustati Jeemeni Araabia Vabariik.

Jeemeni kuningriigi viimane monarh Muhammad al-Badr (paremalt esimene) Foto: Wkimedia

Samal ajal taandus Briti koloniaalvõim Lõuna-Jeemenist ja moodustati Jeemeni Rahvavabariik. Lagunenud Briti impeeriumi loodud taristut nautinud lõunajeemenlased olid oma põhjanaabritest palju vabameelsemad ja majanduslikult paremas seisus. Kaks aastat pärast iseseisvumist tuli aga võimule kommunistlik valitsus ning riik nimetati ümber Jeemeni Demokraatlikuks Rahvavabariigiks. Kuni 1990. aastani kestnud kommunistlik režiim oli ebastabiilne ja verine ning paljud olid sunnitud põgenema Põhja-Jeemeni aladele.

Jeemeni Vabariik, nii nagu tunneme seda täna, moodustus ühe lipu all seisvaks riigiks alles 1990. aastal, selle saavutuse autoriks oli riigi endine president Ali Abdullah Saleh, kes just hiljuti sai surma houthide verises rünnakus. Saatuslikuks osutus tema otsus pöörata selg endistele liitlastele. Tänapäevases Jeemenis elab umbes 26 miljonit inimest, kellest peaaegu pool on alla 15-aastased.

Põhja ja lõuna vaheline erinevus on aga jätkuvalt terav. Lisaks elab suur osa riigi elanikest raskesti ligipääsetavates piirkondades, kus on terav puudus nii arstiabist, haridusest kui ka sissetulekutest.

Kes need houthid on?

Vaid mõni aasta pärast riigi ühinemist loodi Jeemenis rahumeelne usuline rühmitus, mille liikmed hakkasid ennast nimetama Ansar Allah ehk Jumala partisanid.

Üheksakümnendate alguses jutlustasid Jumala partisanid rahust ja tolerantsusest, otsides ühiskonna probleemidele lahendusi haridusest ja usust. Kui aga Ühendriigid tungisid 2003. aastal Iraaki, radikaliseerus liikumine. Lisaks sai alguse nende avalik Ameerika- ja Iisraeli-vastasus.

Aasta hiljem haaras liikumine relvad juba Jeemeni valitsuse vastu. Ja mõni aeg hiljem muudeti ära oma nimi valitsusvägede rünnakus hukkunud rühmituse juhi Hussein al-Houthi järgi juba houthideks.

Endine president Saleh pidas houthide vastu kuus sõda, kuni liikumise ja valitsuse vahel sõlmiti 2010. aastal rahuleping. Sellegipoolest osalesid nad 2011. aasta araabia kevadel valitsusvastastes meeleavaldustes ning loodes asuvates Saada ja Hajjah' piirkonnas jätkus nende võimu kasv.

Pärast araabia kevadet

Kohe pärast araabia kevade proteste algas Jeemenis kodusõda. Iseseisvumisest saadik võimul püsinud president Saleh kukutati ning võimu võttis enda kätte endine asepresident Abdrabbuh Mansur Hadi, keda toetas Saudi Araabia.

Peale võimuvahetust algatati Jeemenis rahvuslik dialoog, mille käigus arutasid kõik osapooled, ka houthid, Jeemeni tulevikku. Arutelu tulemusena otsustati Jeemen jagada kuueks regiooniks. Houthid võtsid aga otsuse vastu avalikult sõna, väites, et selle tagajärjel jaguneks Jeemen rikasteks ja vaesteks piirkondadeks.

Houthide populaarsusele andis hoogu juurde kütusekriis. Nimelt tõusis bensiini hind peaaegu poole võrra. Rahvas pidi tanklajärjekordades ootama päevi, saades endale seejuures lubada vaid kuni 20 liitrit bensiini.

Kütusejärjekord Sanaas Foto: Scanpix

Sisetülide ja majanduslike tegurite tagajärjel oli rahvas lõpuks väsinud. Muutused olid teretulnud.

Saudi Araabia sekkub

2014. aasta lõpuks oli president Hadi positsioon märgatavalt halvenenud. Tema võim oli aina nõrgemaks jäänud ja toetajaskond oli samuti vähenenud.

Houthid kasutasid seda olukorda ära ning kukutasid riigipea ja võtsid üle pealinna Sanaa. Riigi esimene mees pandi koduaresti. Ent juba järgmise aasta alguses õnnestus tal põgeneda Lõuna-Jeemenisse Adeni linna ning sealt edasi Saudi Araabiasse.

Läks aega kõigest mõni kuu, kui Saudi Araabia koos teiste, enamasti sunniitlike maadega nagu Araabia Ühendemiraadid ja Egiptus sõjaliselt sekkusid Jeemeni siseasja. Nende riikide suurim mure oli, et houthide võimule tulek tähendaks nende surmavaenlase Iraani mõju laienemist piirkonnas. Väidetakse, et Houthi liikumise tegevus on just Teherani huvides, kellelt arvatakse tulevat ka rahastus ja relvastus.

Saudi-Araabia õhurünnakus hävinenud hoone Foto: Scanpix

Saudi Araabia on viimased 37 aastat pidanud Iraaniga varjatud sõda mõjukuse pärast piirkonnas. Kuigi algselt võib tunduda, et see on ideoloogiline võitlus šiiitide ja sunniitide vahel, kaldun arvama, et asi on tegelikult palju lihtsam. See, mis toimub, on ehtne võimukinnitamine regioonis religioosse autoriteedi abil, aga selle tulemus on palju suurem kui usuvõit.

Ja Jeemen on üks nendest paikadest, millest on saanud nende kahe jõu sõjaline mänguväljak, kus mõlemad pooled püüavad teineteist murda. Selle tagajärjel on Jeemen sattunud saudide korraldatud blokaadi alla, mistõttu ei saa inimesed riigist kergelt lahkuda. Samuti ei saa seetõttu sinna toimetada hädavajalikku abi toidu ja meditsiini näol. Vaatamata lääneriikide «survele» leevendada inimeste kannatusi, on blokaad eriti tõhusamaks läinud pärast eelmise kuu raketirünnakut Saudi Araabia pealinnale Riyadhile.

Isegi kui sõda lõppeb täna

Jeemeni olukorda raskendab riigis valitsev ebavõrdsus – tegu on vaeseima Araabia riigiga, mille taristu on halvas seisus isegi linnades. Maapiirkondades elav 60 protsenti rahvastikust on suures osas kirjaoskamatu ja vaene. Suureks probleemiks on ka majandusliku surve tõttu tütarde liigvarajasse abiellu sundimine ning hariduse puudumine. Lisaks valitseb Jeemenis väga tugev hõimukultuur ning neile, kes ei asu hõimusüdame ligidal, võib parema elu otsimine jääda kaugeks unistuseks. Provintsides puuduvad ka töökohad ning paljud noored mehed liiguvad sissetuleku otsinguil linnadesse, jättes hariduse pooleli juba algastmeis.

Käed rüpes Jeemeni hävingut vaatama jäädes mõjutab see varem või hiljem meidki. Kas ja kuidas saame aga Jeemenis toimuvasse sekkuda? Kui sekkuda, siis kellel ja mil moel oleks seda õigeim teha? Tänu pidevale ebastabiilsusele Lähis-Idas on sellele raske vastust leida. Oma huvi on mängus nii Ameerika toetuse pälvinud naaberriigil Saudi-Araabial kui ka väidetavalt houthisid toetaval Iraanil.

Lahingu eest põgenevad Sanaa elanikud Foto: Scanpix

Teine võimalus Lähis-Ida kriisi leevendamisel on toetada kohalikke organisatsioone, kes võitlevad selle nimel, et riiki arendada ja inimestele tagada kõik, mis oleks terve ühiskonna saavutamiseks vajalik. Seda on Eesti riik ka teinud: välisministeeriumi toel on MTÜ Mondo aidanud oma Jeemeni partneril Youth Leadership Development Foundationil (YLDF) parandada kohalikku hariduselu ning propageerida inimõigusi koolisüsteemis.

Kuna aga riik vajub väga kiiresti, tuleb päästa, mida päästa annab. Haridust ei tohi siinkohal kindlasti tahaplaanile lasta vajuda – enne, kui seisame samas olukorras nagu Afganistanis, kus pärast sõda selgus, et Talibani valitsusajal oli koolis käinud ainult kolm protsenti riigi naistest. 

Kahjuks on praegu isegi ellujäämine keeruline. ÜRO on hinnanud olukorda Jeemenis kui üht suurimat humanitaarkriisi tänapäeval, nende andmetel vajab kriitilist abi Jeemenis (toidu ja ravimite näol) praegu enam kui 18 miljonit inimest ja nad on lisanud, et kui blokaad kestab, siis on võimalik et aasta lõpuks sureb ligikaudu 150 000 last.

Selge on see et nii kaua, kui blokaad kestab, on riiki võimatu pääseda. Seega jääb humanitaarabiaken suletuks. Nii kaua, kui Saudi Araabia ei suuda oma huvidest taanduda, jäävad ka Jeemeni ja jeemenlaste huvid kõrvale.