Rait Maruste: kas suitsetamine ja taimetoit saavad olla inimõigused?

Rait Maruste Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Endine riigikohtu esimees ja Euroopa inimõiguste kohtu kohtunik Rait Maruste kirjutab tänase rahvusvahelise inimõiguste päeva puhul, mis vahe on inimese õigustel ja inimõigustel.

Kirjutamise mõte tekkis, kui suhteliselt hiljaaegu lugesin ühe tuntud ja muidu väga aruka ajakirjaniku kirjatööst, et suitsetamine on inimõigus, ning teisalt ühest pealkirjast, et taimetoit on Euroopa inimõigus. Nüüd, rahvusvahelise inimõiguste päeval näib asjakohane teha mõte teoks ja veidi selgitada asju.

Sajandivanuse riigi rahvana ja veel vanema Euroopa kultuurrahvana peaksime oma väärtusruumis väga oluliste mõistete tähendusi teadma ja neid õigesti kasutama. Ainult nii saame üksteisest aru ning argumenteeritult ja mõistetavalt oma arusaamisi ja seisukohti esitada.

Alustuseks tuleb siin möönda eestikeelse õiguskeele teatud ebatäpsust. Nimelt võib mõiste «inimõiguste õigus» olla mittejuristile segadust tekitav. ... «õiguste õigus»?! See tuleneb sellest, et eesti keel ei tee vahet subjektiivsel (inimese) õigusel ja objektiivsel õigusel ehk seadusel (normil). Mõlemad on «õigused». Inglise keeles seda ei ole – üks on right ja teine law (human rights law).

«Inimese õigused» on üldkeelend, nagu «inimese soovid» või «laste huvid» või muud sellist. Neil ei ole kindlapiirilist ja täpset sisu, nad sõltuvad kontekstist ja kasutaja arusaamisest, kultuuriruumist ja nii edasi. Inimesel võib olla igasuguseid õigusi, mida ta ise enda õigus(t)eks peab või mida ühiskonna või kogukonna poolt üldiselt heakskiidetult kohaseks peetakse või talle antud on. Kui mingis kultuuriruumis on üldlevinud ja aktsepteeritud, et suitsetamine on igaühe õigus, siis nii on. Kuid see ei tähenda veel, et suitsetamine on inimõigus.

Mis on inimõigus?

Inimõigus on õigusmõiste, termin, millel on kindel sisu ja seda saab kasutada reeglina määratletud õiguste ja vabaduste suhtes teatud õigusruumis ning õigussuhetes. Inimõigused on kõige olulisemad inimeste õigused, mis on fikseeritud rahvusvahelistes kokkulepetes, mida enamik tsiviliseeritud riike on tunnustanud, ja need on kajastatud rahvusvahelistes hartades, lepingutes, konventsioonides ja muudes instrumentides. Inimõigustel on oma kindel, tunnustatud juriidiline sisu nagu igal teiselgi õigusterminil nagu leping, tahtlus, testament või muud sellist. Kokkuvõtvalt – iga inimõigus on inimese õigus, kuid kaugeltki mitte inimese iga õigus ei ole inimõigus.

Inimõigusi on erinevaid, neid on palju ja nad on erineva kaalukusega ja õigusliku staatuse ja järelmiga. Inimõiguste tuumikinimõigused on universaalsed, nad peaksid kehtima igal pool ja igaühe suhtes. Samas on inimühiskonna üksikutes osade (piirkondade) areng ja arusaamised vägagi erinevad ning sealt ka inimõigustest kohati vägagi erinevad arusaamised, kahjuks.

Üldkehtivad on ja peavad olema poliitilised- ja kodanikuõigused (õigus elule, mitte olla piinatud, õigus isikuvabadusele, mõtte-, sõna- ja kogunemis- ja usuvabadusele, õigus õiglasele kohtumenetlusele ja mitmele teisele). Õigusliku tähenduse poolest on vähemsiduvad majanduslikud-, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused. Need on pigem eesmärgiseaded, neil puudub täpsem üldtunnustatud õiguslik määratlus ja järelevalve mehhanism. Või kui see on, siis ei ole see kohtulikult/õiguslikult siduv, vaid toimib regulaarsete ülevaadete, aruannete, raportitete ja mitmete teiste kaudu. Seda põhjusel, et nende õiguste sisu ja tase on ühiskonniti vägagi erinev ja sellest ka nende teatud suhtelisus ja väiksem õiguslik siduvus. Küll aga on olemas nende tuntav poliitiline mõju.

Eelosundatud põhjustel pole olemas näiteks ka üldist inimõigust toidule, veel vähem teatud liiki toidule. Vähemalt kohtulikult kaitstavat õigust mitte. Kuid kui inimene on näiteks riigivõimu kontrolli all (vang või vahistatu) ja on sihilikult jäetud ilma piisava toidu ja joogita, siis võib see olla inimõiguse rikkumiseks kui piinav ja ebainimlik kohtlemine. Ka suitsetamine pole inimõigus. Küll aga võib see olla inimese õiguseks, mida aga võib piirata ja käsitada kui vabaduskaotusliku karistusega paratamatult kaasnevat piirangut, mis aga oma raskuselt ei ulatu piinava, ebainimliku- või alandava kohtlemise tasemele. Inimese üht või teist õigust saab ja võib üldjuhul inimese enda ja teiste inimeste õiguste ja vabaduste tagamise huvides piirata ja reguleerida.

Inimõigused on sündinud inimese üldistest ja kõige olulisematest õigustest. Õigusest elada, olla vaba, mitte väärkoheldud, rääkida, arvata ja uskuda, mida õigeks peab, pidada end selleks, kelleks soovib, omada vara ja seda kasutada ja nii edasi. Need on kõik inimesele omased õigused. Need õigused on inimesele omased sünnilt (looduselt), need kuuluvad talle tulenevalt inimeseks olemisest, neid pole talle andnud või kinkinud avalik võim (riik) või valitseja.

Üldjuhul rakendub inimõiguste austamise ja kaitse kohustus nii-öelda vertikaalselt – riik (avalik võim)-inimene. Kohustatud pooleks on selles võim ja õigustatud pooleks inimene või inimeste grupp. Inimõiguste rikkumise korral on inimesel õigus minna võimu vastu – kas pöörduda pädevate ametiisikute poole või ka kohtusse. Mis aga ei tähenda, et horisontaalsetes suhetes – inimene-inimene või inimene-organisatsioon (firma) – , ei pea neist kinni pidama. Peab küll, aga sellisel rikkumise korral rakendub reeglina kriminaal- või väärteo menetlus.

Inimõigustel kui õigusharul on oma mõistete tähendus, süstemaatika ja hierarhia ja  kohtupraktika, mida tuleb teada ja tunda. Näiteks võib inimene leida, et tal on õigus demokraatiale. Kuid tuleb teada, et iseseisvat/eraldiseisvat inimõigust demokraatiale ei ole olemas. Demokraatia on sedavõrd laiamahuline ja üldine kategooria, et selle kõikehõlmav täpne määratlemine on raske ehk isegi võimatu. Sestap on inimõigusteks ühed või teised demokraatia osised/avaldused (instrumendid) nagu näiteks sõna-, kogunemis- ja usuvabadus, õigus ausale õigusemõistmisele, õigus valida seaduseandjat ja mitmed teised.

Pole olemas ka õiguslikult siduvat (inim)õigust kodakondsusele (ja sellele korrespondeeruvat kohustust riigile anda kodakondsus). Inimõiguste õiguses käsitatakse kodakondsust üldjuhul kui privileegi, mida iga riik on õigus andma või mitteandma oma rahvuslikest huvidest jmt lähtudes.

Samas on olemas väike grupp niinimetatud taganematuid inimõigusi, millest ei ole lubatud ühelgi tingimusel taganeda ja need peavad olema avaliku võimu poolt alati ja igas olukorras tagatud. Need on näiteks õigus elule, õigus mitte olla piinatud või ebainimlikult või alandavalt koheldud või karistatud, õigus kohtulikule kaitsele.

Pikk tee inimõigusteni

See, kuidas mõnest inimese õigusest on saanud inimõigused, on pika ja üsna vaevalise ning kohati lausa valulise arengu tulemus. On kokkuleppe küsimus, kas see areng algas vanast Kreekast, Magna Chartast, Suurest Prantsuse revolutsioonist, Ameerika kodusõjast või veelgi hiljem, peale Teise ilmasõja koledusi ja nii edasi. Igal juhul on see olnud pikk evolutsiooniline protsess.

Selge on aga see, et alles Teise maailmasõja õuduste ja ühiskondlike vapustuste järgselt jõuti ühesele arusaamisele, et nii edasi minna ei saa.

Uue reaalsuse tagajärjeks oli, et nii üleilmselt ÜRO tasandil kui ka Euroopas asuti välja töötama õigusdokumente (rahvusvahelisi lepinguid), milles määratleti, millised inimese õigused on inimõigused ja milline on nende järelevalve mehhanism. ÜROs sai alusdokumendiks inimõiguste ülddeklaratsioon 1946. aastal ja Euroopas Euroopa inimõiguste konventsioon 1949. aastal. Neile on järgnenud hulgaliselt teisi rahvusvahelisi lepinguid, mis määratlesid lähemalt ja valdkondade kaupa, millised inimeste õigused on inimõigused.

Seega on inimõigused need inimese õigused, mis on saanud valdava enamuse riikide ja rahvaste poolt heakskiidetud lepingute kaudu tunnustuse kui inimõigused. Taastatud Eesti Vabariik ühines valdava enamikuga neist aktidest 1991. aasta septembris.

Iga riik on oma otsustes vaba

Kõik inimõigused ei ole ühesuguse õigusliku staatuse, siduvuse ja tagamisega. On kohtulikult kaitstavad inimõigused ja need, mis kohtulikult kaitstavad ei ole. Kohtulikult kaitstavad on tuumikõigused ja kesksed poliitilised õigused. Need on täpselt määratletud, neil on taga kohtuliku järelevalve mehhanism ja kohtulahendid, milles hinnatakse konkreetse õiguse rakendumist teatud juhtumile ja inimesele. Selliselt on üles ehitatud näiteks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon.

Meie põhiseaduse teine peatükk on enam-vähem koopia Euroopa inimõiguste konventsioonist ning selle järelevalve toimub mitmete avaliku võimu mehhanismide kaudu. Kohtueelselt näiteks õiguskantsleri ja vabariigi presidendi, kohtulikult aga nii üldkohtute, valdavalt aga halduskohtute ning riigikohtu põhiseaduslikkuse kohtuliku järelevalve menetluse kaudu. Lõppastmes on aga igaühel õigus esitada kaebus Euroopa inimõiguste kohtule Strasbourgis.

Kohtulikult mittekaitstavad on sotsiaalsed-, majanduslikud- ja kultuurilised õigused. Seda selle pärast, et riikide sotsiaalsed olud ja võimalused ning tingimused on sedavõrd erinevad, et neid õigusi pole võimalik tagada universaalselt igal pool ühtse standardi järgi.

Lisaks eelosundatule annaks kohtute järelevalve pädevus neile õiguse seada ühiskonnas majanduslikke-, kultuurilisi või sotsiaalseid standardeid, mis aga on poliitilise süsteemi, mitte kohtute pädevus. See aga ei tähenda, et mõni riik ei võiks ühe või teise sotsiaalse-, majandusliku- või kultuurilise õiguse tunnistada kohtulikult kaitstavaks.

Aeg uuendada inimõiguste kataloogi

Vahel on väidetud, et kohtud (näiteks Euroopa inimõiguste kohus) on loonud uusi inimõigusi. Nii see siiski ei ole, kuigi teatud kohtuliku aktivismi võib täheldada. Kui lähemalt uurida, siis üldjuhul taandub iga kohtulahend ühele või mõnele konventsiooniga kaitstud õigusele või vabadusele, kas eraldivõetult või kogumis.

Kohus kasutab (või on sunnitud kasutama) mõnikord evolutiivset lähenemist, sest meid ümbritsev kiirelt arenev elu on toonud ette juhtumeid, mis varasema kohtupraktika ja valdava üldiste arusaamise kohaselt senise inimõiguste «vihmavarju» alla pole mahtunud. Kuid ikkagi on see reeglina ainult olemasolevate õiguste avaldumis- ja rakendusvälja laiendamine või korrigeerimine.

Heaks näiteks on siin taotlus pidada õigust internetile iseseisvaks inimõiguseks. Tõesti, juurdepääs internetile on väga oluline osa meie tänase päeva elust. Samas võib asjale vaadata ka nii, et see on ainult üks tehniline vahend saada ja levitada informatsiooni ning sellisena kuuluks see, sõltuvalt asjaoludest, kas sõnavabaduse (mis hõlmab ka õigust saada ja levitada informatsiooni) või eraelu (enesemääratluse) õiguse alla. Kuid ei saa välistada, et see kunagi nii ka juhtub, et õigusest internetile saab iseseisev inimõigus. Praegu selleks üldine konsensus puudub.

On tõsiasi, et inimõiguste põhiloendid ja hindamisstandardid töötati välja ja võeti kasutusele Teise ilmasõja järgselt. Tänapäevase arengutempo juures on see väga kaua aega tagasi. Neid on küll täiendatud ja arendatud, kuid võib põhjendatult küsida, kui kaua võib niimoodi toimida ja kas ei oleks aeg uuendada inimõiguste (tuumik)kataloogi?

Arvan, et aeg ja areng on sealmaal, et seda võiks teha. Kuid pidades silmas seda, kuivõrd raske on jõuda rahvusvahelise kokkuleppele selles tundlikus valdkonnas, siis väga optimistlik olla ei saa. See tähendab teisalt jällegi aga paratamatult seda, et tuleb leppida kohtute interpretatsiooniga sellest, mida üks või teine «vana» õigus uutes oludes tähendab.