Päeva karikatuur 9.12

FOTO: Karikatuur: Urmas Nemvalts

Aeg-ajalt kostab etteheiteid, et Eesti poliitikute hulgas pole praegu eredad isiksusi, ja need, kes on, sarnanevad keskaegsete jalanõudega, millel polnud vahet – kas parem või vasak. Olgu sellega kuidas on. Lihtsalt ajad on sellised – stabiilsed ja pisut igavadki. On kombeks öelda, et tõelist poliitikat aetakse kriisisituatsioonis ja siis kerkivad esile ka liidrid.

Oma tõde selles siiski on ja Eesti suuremate erakondade etteotsa on samal ajal sattunud tüpaažilt sarnased ja võimetelt võrdsed mehed, kes räägivad ka küllaltki üht tüüpi juttu. Kui viimastel päevadel on räägitud Reformierakonna juhi erakorralistest valimistest, siis vaevalt et juhi vahetus erakonnale olulist kvalitatiivset pööret tähendaks.

Reformierakonna üks võimalik juhikandidaat Kaja Kallas kuulub küll nn broilerite põlvkonna hulka, kuid erinevalt teistest selle esindajatest, kelle kogu töötava inimese karjäär on keerelnud nõunike, riigikogu liikmete ja ministrite positsioonidel ehk eranditult poliitilistel ja parteilistel ametikohtadel, on ta edukalt tegutsenud ka juristina. Selles mõttes on ta veidi erandlik Eesti nüüdispoliitikas ja see eristab teda ka Reformierakonna juhist Hanno Pevkurist, kellega tal tuleks erakonna juhi valimistel rinda pista, kuid vaevalt et temagi oleks inimene, kes piltlikult öeldes tähed taevast alla tooks.

Enne seda, kui koalitsioonipartnerid Reformierakonna möödunud aasta sügisel vahetusmeestepingile jahtuma panid, olid nad eri valitsustes vahetpidamata võimul olnud 1999. aastast. Ka sel ajal oli Reformierakonnas käärimisi, viimane olulisem sai alguse 2007. aasta riigikogu valimiste paiku, kui erakonnajuhid teatud mõttes reaalsusega sideme kaotasid ja see avaldus eelarvepoliitikas jms. Erinevalt sellest näib praegune hõõrumine käivat peaasjalikult isiksuste pinnal. Pevkuri vastasleeri eestvedaja on Kristen Michal, kes toetab Kallast, sest pärast nn Silvergate’i ei valitaks teda ennast kuhugi.

See, kas ja millal Reformierakond suudab varumeestepingilt jälle mängu tõusta, sõltub eelkõige Jüri Ratase valitsuse edukusest või ebaedukusest ja mõistagi erakonna juhtidest endist. Seni on Ratase valitsus oma ebaküpsust mitu korda tõestanud, ent ebaküpsust on nende jaoks muutunud olukorras ehk opositsioonis näidanud üles ka Reformierakond. On näha, et nad pole sellesse rolli sobitunud, aga pole selleks ka ülemäära pingutanud. Hea näide on nende täielik passiivsus majandusminister Kadri Simsoni ümber toimuva puhul ehk olukorras, kus läänemaailmas minister oleks peaministrile juba ammu pidanud tagasiastumispalve esitama.