Tarmo Soomere kolme rektori kokkuleppest: sellised probleemid tekivad vältimatult

Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere. Foto: AFP / Scanpix

Ühest küljest on teaduse progressi oluline eeltingimus akadeemiline vabadus. Teisest küljest peavad ka akadeemilised institutsioonid toimetama tänapäeva maailmas koos kõigi selle reeglitega ning neis tulenevate järeldustega sarnaselt mistahes äriühingule, kirjutab sotsiaalmeedias Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere.

Täna on erakordne päev. Teaduse ja teadusmaastiku problemaatikat käsitleb ainuüksi Postimees neljal leheküljel (sealhulgas juhtkirjas ja karikatuuri teemana) ning Sirp kahel ja poolel leheküljel. Võrreldava mahuga on vaid riigi teaduspreemiate kajastused vabariigi aastapäeva eel; sedagi tänu Sirbi huvile peegeldada teadust. Pluss kommentaarid «Terevisioonis».

See on kindel märk, et teadlaste kogukond on tugevnemas ning et nende muresid, rõõme ja vaidlusi võetakse ühiskonnas järjest enam omaks.

Samas on nukker, et kajastust saab temaatika, milles on tegelikult olemas kõik vajalikud kokkulepped, kogemused ja hea praktika. Keskseks valukohaks on teaduse usaldusväärsuse küsimus. Sest ülikoolid ja teadusinstituudid ei «müü» ju ühiskonnale teadustulemusi. Need on lõviosas avaldatud ja kõigile kättesaadavad.

Tegelikult «müüakse» (kui seda sõna üldse tohib selles kontekstis kasutada) teadustulemuste, järelduste ja soovituste usaldusväärsust. Ja kui sellega on midagi lahti, on mõistetav, et «klient» ehk ühiskond tõuseb tagajalgadele ja küsib, kas tema taskust võetud raha on läinud õigesse kohta. Sada protsenti oli õigus näiteks haridus- ja teadusministeeriumi asekantsleril Indrek Reimandil, kui ta hea teadustava allkirjastamise eel (konverentsil 1. novembril 2017) tegi selgeks, et kui ühiskond (või rahastaja selle esindajana) teadlasi usaldada ei saa, siis teadust ka ei rahastata.

Tänase vaidluse formaalseks objektiks on kolme ülikoolil rektori kokkulepe, kuidas kujundada, põhjendada ja esitada ülikooli(de) seisukohad kogu Eesti mõistes suurte ettevõtmiste kohta. Selle kokkuleppe sõnastus on muidugi äärmiselt ebaõnnestunud; ja kui mul oleks olnud kuidagi võimalik rektoritele eelnevalt nõu anda, oleksin soovitanud mõnd praeguse versiooni formuleeringut kindlasti vältida.

Julge mõte on alustada seda kokkulepet viitega heale teadustavale. See on valdkond, milles halli ala on ebatavaliselt palju ja mille täielik formaliseerimine põhimõtteliselt võimatu, mistõttu tuleviku sidumine konkreetse dokumendiga tähendab suurt riski. Meie maailma struktuur on kord juba selline, et mingi järgmine juhtum ei pruugi olla hinnatav ükskõik kui detailse dokumendi alusel. Veel enam, iga reeglistiku jaoks saab konstrueerida situatsiooni, mida ei saa selle reeglistiku alusel hinnata ei õigeks ega valeks.

(Mu isiklik arvamus, mis ei pruugi kokku langeda kolleegide-akadeemikute arvamusega, on, et taoliste dokumentide koostamine nagu hea teadustava lepe või eetikakoodeks on üks üliväga hea harjutus. Selle kaudu saab asju läbi mõelda, nii-öelda terad sõkaldest eraldada ning mõistlikku ja kaunisse mustrisse sättida, aga ka tulevikusihid seada. Aga hea lastetoa, väärt hariduse ning peente maneeride tähendus muutub ajas ja ruumis; ka teadusmaastikul. Kaasajal toimuvad muutused nii kiiresti, et peaaegu mistahes dokument on juba allakirjutamise hetkel vananenud. Seetõttu heade tavade kohta käivaid dokumente üldiselt ei kanoniseerita ning neid vaadeldakse pigem avatud ja pidevalt täienevate kokkulepete peegeldusena.)

Eesti hea teadustava dokument erineb natuke Euroopa teaduste akadeemiate föderatsiooni ALLEA (All European Academies) analoogilisest seisukohavõtust. Mõlemas on käsitletud ka institutsioonide vastutust, mis on sellistes eetikanormides suhteliselt uus aspekt. Vahe on nüanssides. Eesti hea teadustava dokument käsitleb institutsioone heade õpetajate-mentoritena, teraste valvuritena ja õiglaste karistajatena, kes ise a priori head teadustava (põhiosas passiivselt) järgivad. Teaduste akadeemiad näevad sellele lisaks institutsioone (pro)aktiivsete subjektidena, kelle poliitika või otsused võivad suhestuda (ja ka vastanduda) hea teadustava ja teaduseetikaga.

Nõnda laieneb ALLEA eetikakoodeksi viimase versiooni arusaam väärkäitumisest ka institutsioonidele. Lubamatu tegutsemise näidete hulgas on mitte ainult suhteliselt elementaarne «uurimistöö protsessi sõltumatuse ohtu seadmise võimaldamine rahastajatele/sponsoritele», aga ka märksa delikaatsem «teadustulemuste esitamine eelarvamust tekitaval või süvendaval viisil». Tundub, et nimelt selle interpretatsiooni võimalus kõnealuse kolme rektori kokkuleppe tekstis ja ülikoolide antud edasistes selgitustes riivab ühiskonda kõige enam.

Taolised probleemid tekivad vältimatult ikka ja jälle «tänu» akadeemiliste institutsioonide olemuslikule duaalsusele.

Ühest küljest on teaduse progressi oluline eeltingimus akadeemiline vabadus. (Feodor Lynenile omistatud mõttekillu järgi on see eelkõige vabadus töötada rohkem kui tööseadusandlus lubab.) Sellel on selge motivatsioon: akadeemilise vabaduse tagamise kaudu õnnestub enamasti ühiskonna jaoks kõige paremini realiseerida teadlaste harimiseks tehtud investeeringuid.

Teisest küljest peavad ka akadeemilised institutsioonid toimetama tänapäeva maailmas kooskõlas kõigi selle reeglitega ning neis tulenevate järeldustega sarnaselt mistahes äriühingule. Nende juhtide ees on seega peaaegu võimatuna näiv ülesanne justkui noateral käies hoida neid kaht aspekti tasakaalus. On olnud aegu, kus akadeemiline maailm on olnud suhteliselt suletud, elanud oma reeglite järgi ja arvanud, et ühiskond peab selle kinni maksma. Tänane meediakajastus (mida võib interpreteerida ka ühiskonna valulise reaktsioonina) viitab, et praegu kipub pendel liikuma kaugele teisele poole üle mõistliku tasakaalupunkti, aga annab ka selget lootust, et nii akadeemiline kogukond kui ka ühiskond tervikuna ei lase ei ühele ega teisele poole äärmusesse kalduda.