Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtkiri: kolme rektori suur segadus

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kolme rektori suur segadus | FOTO: Urmas Nemvalts

Kolme rektori kokkuleppega korraldatud segadusel on väga palju suurem tähendus kui vaid plaanitava tselluloositehasega seotud küsimused, uuringud ja raha.

Kui meid oleks miljard ja meil oleks sadu ülikoole, võiks hirmule, et kolme ülikooli teadlasi sunnitakse vaikima, vaadata rahulikumalt. Väikeses Eestis on aga iga säärane areng lausa eksistentsiaalse mekiga. Meil lihtsalt ei ole kusagilt mujalt kui oma mõnest ülikoolist asjatundlikke inimesi võtta – ka eluliselt oluliste avalike vaidluste tarbeks mitte.

Küsimus on, kuidas kõige uuem tippteadmine jõuaks võimalikult kiiresti ja efektiivselt otsustajateni, kaasa arvatud kogu avalikkuseni. On väga halb mõte ehitada veel juurde filtreid teadlaste ja avalikkuse vahele. Ja veel halvemini on välja kukkunud teadlaste avalikust sõnavõtmisest eemale hirmutamine – olgu tegu ajakirjanikele uudislugude tarbeks info jagamise või arvamuslugudega. Uskuge, teadlaste ja ajakirjanike vahetu suhtlemine on parem ja tõhusam PR-osakondade sõeladest.

Rektorite kokkuleppe tekst jätab mulje, justkui oleks mingi eriline probleem selles, et avalikkus ei saa ülikoolidest ühtset, piltlikult kõigi rektorite allkirjadega seisukohta, kas ja kuidas mõnda tehast ehitada tuleks – n-ö lõplikku «ei» või «jah» vastust. Tegelikult tahame oma ülikoolidelt just nimelt seda, et akadeemilised kodanikud osaleksid elavas ja avalikus vaidluses võimalikult paljudes Eestile olulistes küsimustes.

Kusjuures tuleb aru saada, et me vajame teadlasi ka strateegiliste küsimuste püstitajatena, mõtlemissuuna vigadele osutajatena, mitte valitsuse või ärimeeste teenritena, kes kannavad meie ette arvuliselt kümnenda komakohani täpse vastuse ebatäpsele või lausa rumalale küsimusele.

Me teame nii vastavatest uuringutest kui võime ka ajakirjanduspraktikutena kinnitada, et oma valdkonnas maailma tippteadmist valdavate teadlaste ühiskonnale olulistes küsimustes kõnelema meelitamine pole niigi olnud lihtne ülesanne. Suurel määral toimub see tänu nii teadlaste kui ajakirjanike patriotismile ja vahel ka nutikalt välja mõeldud suhtlemisviisidele.

Kui nüüd ülikoolide juhtkonnad annavad – olgu tahtlikult või kogemata juhtunud sõnastusliku tööõnnetuse tõttu – oma asutuse teadlastele sõnumi, et avalikes aruteludes võib osaleda vaid mingi kõrgemalt tulnud loa ja juhiste alusel, on sellega tehtud karuteene Eestile.

Kes maksab, see tellib muusika, ütleb kõnekäänd. Eesti valitsus suutis majanduskriisi ajal enam-vähem säilitada ja seejärel kuni 2013. aastani kasvatada teaduse ja arenduse kulutusi nii rahas kui ka suhtarvuna mõõtes. Eelmiseks aastaks langes see avaliku sektori kulurida aga ka eurodes mõõtes väiksemaks kui 2008. aastal. Kui meie valitsused on 2014. aastast alates olnud nii rumalad, et on jätnud vaatamata oma kõmisevatele juttudele unarusse investeerimise uute teadmiste loomisesse, siis vist ei tasu liialt imestada ülikoolijuhtide tungide üle?

On arusaadav, et kõvasti peab kasvama ka ülikoolide ja ettevõtjate koostöö. Avaliku raha kahanemine seab aga ohtu selle, et meil oleks rahvana olemas sõltumatu ja usutav teadlaskond märkamaks seda, kui mõne ettevõtja huvi kipub üle sõitma selle maa ja rahva huvidest.

Tagasi üles