Andrus Karnau: tähtis on õigel ajal surra

Andrus Karnau Foto: Pm

Üks mu kolleeg võtab pensionisammasteteemalise arutelu tavaliselt kokku sõnadega: «Tähtis on õigel ajal surra.» Pärijad saavad võtta teise sambasse kogunenud raha välja sularahas. Elades pole see võimalik. Praegu võtab 90 protsenti pärijaist pensionisamba välja sulas, kuigi võiks jätta selle fondi oma tulevikku kindlustama.

Teine viis, kuidas õigel ajal surra, on elada väga vanaks. Kui elada vähemalt 90-, veel parem, saja-aastaseks, õnnestuks kindlustusseltsi suremustabel üle kavaldada ja saada pensioni rohkem, kui sisse makstud.

Tõdemus õigel ajal suremisest võtab kokku pensionisammaste süsteemi probleemid. Esiteks puudub kindlus, et kolmesambaline süsteem tagab väärika vanaduspõlve. Teiseks puudub usaldus pankuritest teise samba haldurite vastu. Kolmandaks on teise samba pensioni väljamaksete süsteem põhjendamatult kulukas ja keeruline. Kindlustuslepingute puhul annab inimene oma elu jooksul kogutud vara üle seltsile, näeb sellest väga väikesi makseid, surres kaotab peaaegu kõik.

IRLi esimees Helir Valdor Seeder võtab oma ettepanekuga lõpetada riigi poolt teise samba maksed kokku suurema osa hirme ja eelarvamusi. Kui inimese palgast neli protsenti riigi poolt enam teise sambasse ei laeku, siis pole põhjust ka nõuda, et laekuks igaühe palgast  kaks protsenti. Valitsus võib kahtlemata nimetatud kahe protsendi maksmise kohustuslikuks teha, aga laekuvad summad oleksid praegustest mitu korda väiksemad. «Nii asendame inimeste kohustuse raha raisata õiguse ja vabadusega seda teha,» kirjutab Seeder Postimehes ilmunud arvamusloos.

Peale selle tähendaks riigipoolsete maksete lõpetamine kogu süsteemi sisulist kokkuvarisemist. Usaldus kaoks, sest pole teada, millal kavatseb valitsus veel midagi kärpida süsteemist, mille toimimispõhimõtted peaksid olema stabiilsed aastakümneiks.

Seedril on õigus selles, et isikustatud pensionimaksed toovad kaasa ebaõiglase pensioni, sest käärid väljamaksete suuruses kasvavad. Pension on iseenesest sotsiaaltoetus, mitte preemia eluaegse tubli sissetuleku eest. Jõukamatel on niigi rohkem võimalusi oma vanaduspõlve kindlustada, mistõttu pole õige ega õiglane seda erinevust riikliku süsteemi abil veelgi kasvatada. Õigus on Seedril ka sellest, et esimese samba maksed tulevad teise sambaga liitunul väiksemad ning riigikassast tuleb praegustele pensionäridele juurde maksta, sest sotsiaalmaks ei kata kulu.

Milles Seedril õigus ei ole, on see, et ta ei paku alternatiivi. Ta ütleb, et sööme pensionisäästuks mõeldud raha ära. Seeder kirjutab, et 314 miljonist, mis riik teise sambasse maksab, võiks ainult poole kulutada praeguste vanaduspensionite suurendamiseks. Teise poole peaks Seedri meelest kulutama peretoetusteks ja haridusvaldkonna parendusteks. Süsteemi lammutavad ettepanekud meeldivad kindlasti ka nendele IRLi valijatele, kes käremeelse EKRE poole piiluvad.

Nii lastetoetused kui ka haridus on mõlemad vanad Isamaa, nüüdse IRLi valimislubadused. Valijad tunnevad Seedri tuttavate loosungite järgi kergesti ära. Seeder paistab unustavat, et koolivõrk on euroraha toel trimmi tõmmatud, õpetajate palgad jõudnud riigi keskmisele järele. Lastetoetuste taseme poolest oleme võrreldavad Soomega. Pensioniraha pumpamine nendesse valdkondadesse näib mõttetu.

Usaldust kasvataks pensionisammaste süsteemi vastu fondide parem tootlus ning lihtsam ja arusaadavam väljamaksete süsteem. Poleks paha mõelda ka suuremale solidaarsusele, näiteks riigipoolsete maksete võrdustavamale jagamisele pensionikogujate vahel.