Monika Haukanõmm: trikietendus haigekassa aias

Monika Haukanõmm Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Valitsuse esitatud haigekassa seaduse eelnõu kätkeb endas ohte, kirjutab riigikogu liige Monika Haukanõmm (Vabaerakond).

6. detsembril oli riigikogus kolmandal lugemisel haigekassa seaduse eelnõu, mille poolt Vabaerakonna saadikud ei hääletanud.

Miks talitasime nii?

Kordan ka siin, mida tegin teise lugemise ajal kõneledes, miks ei ole mõistlik ega ühegi eestimaalase huvides vabariigi valitsuse esitatud moel vastu võtta haigekassa seaduse eelnõud.

Eelnõu eesmärgi – tagada Eesti inimestele arstiabi parem kättesaadavus ja tervishoiu jätkusuutlik rahastamine, sealhulgas tulude suurendamine muudest tuludest – vastu ei ole fraktsioon vähimalgi määral. Ainult tööjõumaksude abil tervishoiu ülalpidamine ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik.

Mille vastu oleme aga konkreetselt, on ministri soov muuta tervishoiu rahastamise süsteemi kontseptuaalselt, millega astutakse esimesi samme haigekassa kindlustuspõhise mudeli hägustamise suunas. Praegune kindlustuse põhine mudel soovitakse lahti siduda niinimetatud ravikindlustusest ja sotsiaalmaksu tuludest. Nii muudetakse tegelikult tervet Eesti tervishoiu rahastamise süsteemi.

Meie soov on lihtne – et säiliksid selged piirid ravikindlustusmaksete ja riigi finantseeritavate tervishoiuteenuste vahel ning et hoida kaks rahastusallikat eraldi, mitte liita ühte suurde potti, kus kõik seguneb.

Kui inimene on maksnud sotsiaalmaksu, on ta kindlustatud, seega on tal ka õigus ning ootus erinevatele raviteenustele, ravimitele ja nii edasi. Kuid siis on veel lisaks teenused, mis ei ole tagatud ainult ravikindlustatutele, vaid kõigile, isegi kui inimene ei ole sellesse rahaliselt panustanud, nagu kiirabiteenus või HIV-positiivsetele mõeldud ravimid ja muudki. Neid on siiani rahastatud riigieelarvest. Need teenused on vajalikud, kuid peame oluliseks, et tervishoiu valdkonnas lähtutaks kindlustuse ja isikliku vastutuse printsiipidest, mitte ei kaugeneta neist.

Kui eelnõu võetakse esitatud moel vastu, tekib risk. Ja see risk on see, et haigekassale pannakse teadlikult riigipoolsete teenuste finantseerimise puudujäägi katmise ülesanne, mis võtab igasuguse kindlustunde tulevikuks. On oht, et tulevikus halveneb tervishoiuteenuste kättesaadavus veelgi, sest ravikindlustuse eelarvest on vaja katta seni riigieelarvelisest eraldistest osutatavate teenuste – ravimihüvitis, hambaravihüvitis, kiirabiteenus, HIV ravimid – ja paljude muude oluliste kulude katmine.

Haigekassas tuleb lihtsalt pidada eraldi arvestust selle üle, millised on riigi kohustused ja et need oleksid ka tulevikus riigipoolse rahaeraldusega kaetud. Mitte kaetud ravikindlustuse kulude arvelt. See on kõik, mida soovime!

Kui ministeeriumi eesmärk on rahastamise piiride ja kriteeriumide hägustumine ja sellele kaasa aitamine – ollakse eesmärki saavutamas. Kuid olen kindel, et selle tulemusel maksumaksja ja kindlustatute olukord tegelikult halveneb.

Millega ma veel ei lepi, on avalikkuse teadlik eksitamine. sotsiaalministeerium on oma pressiteadetes korduvalt teada andnud, justkui tuleb tervishoiu valdkonda järgmistel aastatel juurde umbes 200 miljonit eurot. See on üks paras kübaratrikk! Tegelikult tuleb niinimetatud puhast raha juurde 100 miljonit ning järgmisel aastal ainult 34 miljonit. Sellega lihtsalt püütakse viia miinuses olevat riigieelarvet rohkem tasakaalu suunas. Lisaks ei ole siiani teada, kuhu ja milleks lisanduv raha suunatakse. Väide, et lühendame ravijärjekordi, on üldine. Tahan teada, milliste erialade ravijärjekordi ja kui palju?

Veel heidan ette praeguse eelnõu ning ka ravikindlustuseseaduse ja perehüvitiste seaduse eelnõu menetlusprotsessi puudulikkust. Dokumendid on tänasesse vormi jõudnud ilma väljatöötamiskavatsust (VTK) koostamata, huvigruppe kaasamata ning plusse ja miinuseid  läbi analüüsimata. Jõuga kõigest ja kõigist üle sõitmine ei ole hea õigusloome tava. Tegemist ei ole kiireloomuliste eelnõudega, mis VTK tegemata jätmist kuidagi õigustaks.