Aveliina Helm, Tsipe Aavik ja Jüri Allik: murelikult kolme rektori kokkuleppest

Laboratoorium Foto: Panther Media/Scanpix

Kolme suure Eesti ülikooli rektorite kokkulepe on äärmiselt laiapõhjaline ja omab potentsiaalselt suure mõju, kuid samas väga mitmetimõistetava sõnastuse tõttu peaks läbima ühiskonnas laiapõhjalisema arutelu, leiavad Tartu Ülikooli teadlased Jüri Allik, Tsipe Aavik ja Aveliina Helm.

Novembris sõlmisid kolme Eesti suure ülikooli – Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ning Eesti Maaülikooli – rektorid kokkuleppe, mille sisu on tegevuspõhimõtete ühtlustamine teadusliku kompetentsi toe pakkumisel Eestis kavandatavate suurprojektidele.

Kokkuleppe kandepind on ülimalt lai, hõlmates Eesti suurimad ülikoolid ning seades kokkuleppe objektiks ühiskondlikult olulised teemad, täpsemalt «Eestis toimuvad suured, rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised arendusprojektid» ning teised «suuremad teemad». Kuna selles nähakse ette teaduslike seisukohtade läbitöötamist ja tulemuste ühtlustamist kolme ülikooli vahel, on kolme rektori allkirju kandev lepe ühiskondlikult väga tähtis dokument, mis võib hakata tulevikus märkimisväärselt mõjutama avalikku diskussiooni Eestile olulistes valdkondades.

Tuleb rõhutada, et teadusliku kompetentsi tagamine ning koostöö ettevõtetega parimate ja uudseimate lahenduste leidmiseks on ülikoolide tähtis roll. Kahjuks aga tekitab sõlmitud kokkuleppe sõnastus tõsiseid küsimusi Eesti suurimate ülikoolide edasise sõltumatuse ning ka üldtunnustatud akadeemiliste väärtuste järgimise kohta.

Rektorite kokkuleppe punktid 2–4 näevad ette, et «ülikoolide nimel ja ülikoolide kaubamärke kasutades väljendatakse ainult teaduslikult põhjendatud, tasakaalustatud ja koordineeritud seisukohti», et «ülikoolid moodustavad suuremate teemade teaduslike seisukohtade läbitöötamiseks ja tulemuste ühtlustamiseks uurimisgruppe» ning et «ülikoolid määravad oma seisukohtade avalikustamiseks kõneisikud, kes omavad töögruppides läbitöötatud ja arutatud materjali baasil põhjalikku ülevaadet probleemistiku põhjuste ja tagajärgede ahelast».

Kõigepealt pole selge, kas avalik-õiguslike ülikoolide rektoritel üldse oli pädevust määrata kindlaks, kes võivad ülikooli nimel – pole päris selge, mida see tähendab – teaduslikes küsimustes sõna võtta.

Samuti on sõnastusse peidetud vastuolu akadeemilise vabaduse põhimõtetega ning ülikoolide üldtunnustatud rolliga olla teadmuspõhise ühiskonna ja ühiskonnale tähtsatel teemadel avatud arutelu eestvedaja. Muret tekitavad kokkuleppe punktid, mis näevad ette teaduslike tulemuste ühtlustamist ning tasakaalustatud ja koordineeritud seisukohtade esitamist.

Ülikoolide teaduslike tulemuste ühtlustamine on vastuolus teadusliku eetika endaga – teadus on mitmekesine, erinevad tulemused täiendavad üksteist pidevalt ning aina võrsub ka uusi teadmisi, mis eelmised teadmised hoopiski ümber lükkab. Akadeemilise asutuse roll on sellist teaduse vaba arengut soodustada, mitte aga saata signaale soovist teadustulemusi ühtlustada, ükskõik millisel eesmärgil.

Tartu Ülikooli prorektori Erik Puura väitel tingis rektorite kokkuleppe vajadus koordineerida käitumist olukordades, kui küsitakse ülikooli kui terviku seisukohta ühiskonnale oluliste suurprojektide puhul ning teistel suurematel teemadel. Siin tekib tõsine eetiline küsimus: kas ülikoolil tervikuna saab ja üldse tohib olla sellistes küsimustes ühtset seisukohta?

Ühise seisukoha saab kujundada näiteks mingi valdkonna ekspertide kogu või uurimisrühm, kes võib siis asuda väitlema teiste ekspertide või uurimisrühmadega. Kuid kas on õige, kui ühtse seisukoha esitab uurimisrühm kogu ülikooli (või praegusel juhul lausa kolme ülikooli) kui terviku nimel? Ülikoolide eri valdkondade teadlased keskenduvad paljudele aspektidele: majandusteadlased vaatavad tegurite majanduslikke aspekte, sotsiaalteadlased mõju ühiskonnale, keskkonnateadlased keskkonnateemasid, interdistsiplinaarsed uurimused püüavad eri aspekte korraga vaagida jne.

Kõik teaduspõhised leiud ning ekspertide professionaalse teadmise toel kujunenud arvamused peavad olema ühiskondlikult tähtsates valdkondades toimuvates diskussioonides laual. Debatis kõlavate argumentide vaagimine jäägu aga ühiskonna ning poliitikute teha. Milline ruum jääb ühiskonnas diskussioonile pärast seda, kui riigi kolm suurimat ülikooli on oma ühtse seisukoha esitanud? Kuidas saavad olla ülikoolid pärast seda avaliku diskussiooni vedajad ning kui hästi jäävad sel juhul debatis kõlama erinevad teaduslikud seisukohad, mis ülikoolide ühtse arvamusega kokku ei klapi?

Suurt rolli mängib kokkuleppes ka hea teadustava, mille allkirjastasid Eesti ülikoolid ja uurimisinstituudid 1. novembril. Rektorite kokkulepet hiljem selgitades on Tartu Ülikooli prorektor Erik Puura öelnud, et teadlaste vabadust oma professionaalset arvamust avaldada ei saa lepe kuidagi ohustada, kuna kokkuleppe esimene punkt sätestab, et ülikoolid lähtuvad juba varem vastu võetud hea teadustava kokkuleppest. Lugedes head teadustava, ilmneb veel üks omalaadne nüanss.

Hea teadustava näeb ette, et «Esinedes avalikkuse ees, osutab teadlane selgelt, kas ta esindab isiklikke seisukohti või teadusasutuse ametlikke seisukohti». Kombineerides seda lauset rektorite kokkuleppe punktidega, mis näevad ette ühtsete tulemuste väljatöötamist ning kõneisikute kasutamist, jääb arusaamatuks, kuidas peab teadlane käituma olukorras, kus ta teavitab avalikkust, tuginedes oma ametist tulenevale teaduslikule pädevusele ja taustainfole (st ei esita isiklikke seisukohti), kuid ei esinda samal ajal teadusasutuse ametlikke seisukohti.

Rektorite kokkuleppe teise punkti järgi võib teadlane ülikoolide nimel ja ülikoolide kaubamärke kasutades väljendada teaduslikult põhjendatud, tasakaalustatud ja koordineeritud seisukohti.  Seega näib selle punkti eesmärk olevat see, et teadlane tohib oma institutsionaalset seotust (ülikooli nimi on kaubamärgi osa) näidata ainult siis, kui peale teadusliku põhjenduse, mis on niikuinii teadlase eetiline kohustus hea teadustava kontekstis, on arendusprojektiga seotud seisukoht ka «koordineeritud».

Kokkuleppe tekstis tuuakse ka esile, et kolme ülikooli hinnangul on paratamatu, et suured, rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised projektid kasutavad olulisel määral Eesti ressursse ning on ka paratamatu, et arendusprojektidega kaasnevad suured sotsiaalmajanduslikud ja keskkonnamõjud, vastasel juhul on ühiskonna edenemine raskendatud.

Jäägu ülikoolide sisearutellu, ega rektorid ise siinkohal ise hea teadustava vastu ei astunud, esitades kolme ülikooli nimel sellise seisukoha. Kui see väike vastuolu kõrvale jätta, on aga äärmiselt murettekitav, et ülikoolid, kelle roll ühiskonnas on olla uudsete lahenduste väljatöötamise mootor, peavad suurprojektide suurt keskkonna- ja sotsiaalmajanduslikku mõju paratamatuks.

Maailma majandus ja ka Eesti majandus peavad aina kahanevate ressursside ning meie elukeskkonna aina halveneva seisundi tõttu liikuma ressursimahukalt ja suure keskkonnamõjuga tootmiselt targema majanduse poole. Teadmised, kuidas seda teha, sünnivad ülikoolides ning ülikoolide ja ettevõtete koostöös.

Kokkuvõttes on kolm rektorit on sõlminud äärmiselt mitmeti mõistetava kokkuleppe, mille kohta on nii teadlastel kui ka teistel ühiskonna liikmetel tekkinud tõsised küsimused. Põhiseadus ütleb selgelt: «Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.» Sõnavabadus ühiskonnas on ja püsib, kuid loodame, et ka akadeemilise sõnavabadusega tekkinud segadus laheneb avaliku diskussiooni ning selgituste najal peatselt.