Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Lugeja kiri: kuidas puhastada kirjandus vihakõnest?

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Magav laps | FOTO: ELMO RIIG/SAKALA

Lugeja Andres Parmas tegi katse viia üks unelaul vastavusse kaasaja nõudmistega.

Eidekene ketrab, heietab lõnga, heietab kondisel käel. Värtnakese vurinal laulu lööb kaasa, kuni ta magama jääb.

Ühel kenal suveõhtul suigutasin Eduard Ludvig Wöhrmanni sõnadele tehtud vana armsa lauluga lapsi magama, ent siis hakkasid mind segama mõtted sellest, et mida ma ometi teen – millist sildistavat ja diskrimineerivat vihakõne koodi olen sinatse lauluga lasknud endasse lugeda, mida nüüd süüdimatult ise lastele edasi annan.

Kuidas nii? Mismoodi seondub see kena lauleldus diskrimineerimise, sildistamise ja vihakõnega? Aga mõelgem hetkeks, mis on siis ülaltoodud luuleridadesse kätketud.

Rääkides eidekesest, on tegemist välistava ja ühtlasi sildistava väljendusviisiga – miks on peetud vajalikuks osutada just naisterahvale, miks just vanale? Osutus ju kinnistab ahistavaid stereotüüpseid soorolle, milles naine aheldatakse koduste tööde külge, jättes põnevamate teemadega tegelemise meeste pärusmaaks.

Osutades vanurile, on diskrimineeriv noot samuti ilmne, sest vanurit ei peeta kõlblikuks sooritama muud kui lihtsakoelist ja vähe eneseteostust pakkuvat tegevust.

Järgmised read, milles käsitletakse töö tegemist kuni uinumiseni, on aga märk ekspluateerimisest kuni väsimusest äravajumiseni. Teisest salmist ma parem ei räägigi – lajatades peategelasest naisele, et elu armastuse asemel jäägu tema pärisosaks orjatöö veel vanuigigi, on tegemist kõige sulaselgema vihakõnega eesti soost naiste vastu.

Jõudnud mõtetega siiani, mõistsin, et sellist võigast indoktrineerimist ei saa sallida. Nii seda kui paljusid teisigi meie traditsioonilisi luule- ja lauluridu tuleb moderniseerida, muuta need igas mõttes neutraalsemaks, kõikehõlmavamaks ja kõikihaaravamaks.

Meie lastel on õigus kasvada ilma stereotüüpsetesse ja iganenud ühiskondlikesse rollidesse surumata, tõelise liberaalsuse vaimus. Nõnda siis eemaldasin luuleridadest kõik selle ropu, millega meid on siiani raamidesse püütud suruda. Meloodia eemaldasin samuti, sest ka iganenud meloodiakäikudesse on peidetud ahistus ja vihkamine.

Tulemus sai selline (retsiteerides helikõrgusel ca 250 Hz): Olend toimib, toimib ühe esemega, toimib organismi eenduva osa abil. Koostoimes teise eseme tekitatud vibratsiooniga põhjustab helilaineid, kuni olendi toimimine taandub madalamale intensiivsustasemele. Selle koha peal käskisid lapsed mul tigedalt vait jääda ja uinusidki millegipärast ilma unelauluta.

Tagasi üles