Jaak Jõerüüt

FOTO: Sander Ilvest

Järgnev on kõike muud kui teaduslik vaade diplomaatia ja rahvusluse suhtele. Järgnev on üdini subjektiivne arutlus selliste mõistete nagu diplomaatia ja rahvuslus vahekorrast. Need on mõisted, mille paaripanekuga ei peaks liiga alalhoidlikud, liiga kuulekad inimesed mitte kunagi tegelema. Need on kaks sõna, mille kokkupõrkest paistab a priori sädemeid lendavat, eriti praegu, kui rahvuslus on teatud inimrühmi hirmsasti ärritama hakanud.

Tõde on selles, et kõik riigid on rahvuslusest läbi imbunud. Sulaselge valetamine on öelda, et tänapäeval ei maksa enam rahvuslusest rääkida. Diplomaatia on seotud riiklusega, ja kogu järgnev jutt on siin nimetatud põhitõe illustreerimine.

Riikide paljunemine on uuema ajaloo kestel endaga toonud paratamatult kaasa kas varjatuma või avalikuma rahvaste ja rahvuslikkuse kõikvõimalike aktsentide lakkamatu esinemise rahvusvahelises suhtluses. Musternäide, millele paljud enam ei mõtle, on seegi, et inglise keel on prantsuse keele koha sisse võtnud ka diplomaatilise üldkeelena. Ja sellega liituv näide on tõsiasi, et  ÜRO ametlikeks keelteks on inglisele lisaks prantsuse, vene, hiina hispaania, ja araabia keel. Näide Euroopast on seegi, et hoolimata suure raha ja kalli aja raiskamisest ei loobuta europarlamendi istungitest Brüsselile lisaks ka Strasbourgis, põhjuseks prantslaste prantsuslik uhkus. Rääkimata juba kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide keelte pidevast kasutamisest liidu asjaajamises.

Ükskõik kui mõnusasti ei tunne ennast kõlavate loosungite peidus kõik veendunud multikulti-jutlustajad, ei pääse ka „multikulti”-sõna loogilisest vaatlemisest mitte keegi. Ma olen varemgi rõhutanud lihtsat, kõikidele nähtavat tõsiasja, et ilma „kultideta” ei ole olemas ka pühaks lehmaks aretatavat „multit”. Lapski saab aru, et ilma erisusteta jääb maapinnale alles vaid hall kasarm mundris käsuandjate ja mundris käsutäitjatega. Kuna aga diplomaatia ei eksisteeri õhus, vaid ainult reaalsuses, siis... Kolm punkti, mõelgu nüüd igaüks ise edasi, kui kaugele keegi tahab.

*

Diplomaatia olemusest, meetoditest, ajaloost ja reeglitest on kirjutatud pakse raamatuid. Kui meie tänase arutluse kontekstis midagi väga kokkuvõtlikult öelda, siis teen seda järgmiselt: diplomaatia ei ole mitte see Odini ketas, mida nii sugestiivselt ühes oma novellis esile manab Argentina kirjanik Jorge Luis Borges. Odini ketas on tema järgi ainus maa peal olev ese, mis on ühe poolega. Diplomaatia kui nähtus ja diplomaatia kui tegevus on aga alati kahe poolega, korraga nii rahvuslik kui rahvusvaheline, ta ei saaks muidu eksisteerida.

Alati, kui on vaja diplomaatiast mõeldes millelegi eestikeelsele toetuda, siis võtan ma kõigepealt kätte eestlasest autori teose, selle autori, kes on ka mu hea sõber ja kauaaegne kolleeg välisministeeriumis, suursaadik ja ajaloodoktor Margus Laidre. Tema teos „Sõnumitooja või salakuulaja? Nüüdisaegse diplomaatia lätted 1454–1725” ilmus 2003. aastal. Tänaseks olen valinud sealt konksuga tsitaadi, mis on mahukas ja sobib siia imehästi.

„Mõiste „diplomaatia” ristiisaks loetakse briti (iiri) riigimeest ja poliitilist filosoofi Edmund Burke'i (1729–1797), keda sageli vaadeldakse ka kui nüüdisaegse konservatismi rajajat.”

Haritud publikule ei pea hakkama selgitama, mille kõigega assotsieerub konservatism, igatahes rahvuslust konservatismist lõplikult ja letaalselt lahutada ei suudaks ka kõige osavam vaimne kirurg, see on selge.

Diplomaadid tegutsevad, st käituvad ja mõtlevad kõige lihtsamalt öeldes rahvusvahelises keskkonnas ja rahvusvahelises seltskonnas. See võib kõrvaltvaatajatele jätta mulje, et see ongi üks nüüdisaja selle kurja juur, mis on saanud halvustava kõlaga nime „multikulti”.

Et maastikus orienteeruda, lahutame diplomaatia (jällegi pisut lihtsustades) kaheks: bilateraalne ja multilateraalne. Diplomaatias tegutsevate inimeste jaoks tähendab see ühel puhul pühendumist oma riigi ja mõne teise riigi kahepoolsetele suhetele ja teisel puhul pühendumist mõne rahvusvahelise organisatsiooni (tuntumad on ÜRO, Euroopa Liit, UNESCO (ÜRO Hariduse,Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon), OSCE (Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon), OECD (Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon), IAEA (Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur) jne) probleemidele ja siseelule ning oma riigi kohale vastavas poliitilises ühiskatlas. Kahepoolse diplomaatia korral võib diplomaat töötada nii saatkonnas riigis X kui ka oma koduses välisministeeriumi peamajas, vastavas osakonnas. Multilateraalse tegevuse korral on valik diplomaadi jaoks sama – kusagil eemal, Brüsselis, New Yorgis, Genfis, Viinis, Strasbourgis või peamajas vastavas osakonnas.

Sellise koolipapalikult esitatud skeemi olemusse süvenedes taipab iga mõtlev inimene peagi, et mitte midagi ei tule su diplomaaditööst välja, kui sa ei ole oma riigi pühendunud esindaja, asjatundja, eesträäkija, propageerija ja müügimees. Kui see pole üks rahvusluse aspekt oma loomulikul kujul, siis mis see on? Või on keegi suuteline riiki ja rahvast lahutama, küsin täie irooniaga.

*

Üht ilmselget seosteahelat on imelihtne sõnastada: diplomaati pole ilma riigita, mida ta esindab, ja riiki pole ilma rahvuseta või rahvusteta, muidu oleks riigi asemel tootmiskoondise ja tarbijate kooperatiivi ühiskorter.

Või sama asi teiste sõnadega: diplomaat esindab oma valitsust, mitte iseennast. Valitsust ilma rahvata pole veel nähtud. Kuidas ka multikulti-ajastul ei väänataks tõsiasju ja mõtteid, on rahvas, rahvus ja rahvuslus reaalsus.

Kuidas siis asi elus eneses välja näeb, igapäevas?

Olen viibinud sadadel ja veel kord sadadel riigipüha-vastuvõttudel ja need on alati timmitud söögi ja joogiga nii rahvuslikuks, kui see parajasti kohapeal ehk kodust kauges riigis võimalik on. Belglaste õlu, soomlaste karjalan piirakka, ungarlaste guljašš, venelaste pelmeenid, india karritoidud, prantslaste juustud, ameeriklaste burgerid, sakslaste vorstikesed sauerkaut’iga, itaallaste, hispaanlaste, bulgaarlaste ja kelle kõik veel veinid, jne. Need rahvuslikkuse kõige kättesaadavamad märgid on riikide aastapäevade igapäevane reaalsus kõikjal.

Aga veel, muud ka. 

Brittidel oli kuni selle sajandi algusaastateni selline komme, et suursaadikud, olles lõpetanud oma töö mingis riigis, kirjutasid lõppraporti, mis jagati laiali väga kitsas valitsusringis. Kirjutasid isiklikult, mida nad arvavad maast ja rahvast pärast kolme-nelja-viieaastast tööd ja elu sealses keskkonnas. Kirjutati isiklikult, piiramata end emotsionaalselt või ideoloogiliselt.

Seda tava võis kahes mõttes rahvuslikuks lugeda. Esiteks oli see spetsiifiline osa brittide poliitilisest süsteemist ja teiseks, kui lugeda neid raporteid, siis materialiseerusid nendes brittide rahvuslik-spetsiifiline huumorisoon, rahvuslik-spetsiifiline kõrkus ja ka rahvuslik-spetsiifiline ajalootaju. Minevikus tuleb sellest kõnelda seepärast, et selle sajandi esimesel kümnendil tilkusid salajased paberid välja, neist on ka raamatuid avaldatud, järgnevad näited on võetud Matthew Parrise ja Andrew Brysoni teosest pealkirjaga „Parting Shots” ehk viimased kommentaarid; välja antud 2011. aastal.

Briti diplomaat Sir Michael Weir, töötanud suursaadikuna 1980ndate keskel Egiptuses, kirjutab oma lõppraportis mitmeplaanilise lause, mis mõjub eriti võluvalt, et mitte öelda ka prohvetlikult, nüüd, pärast Brexitit: „Kui keskmine egiptlane räägib araablastest, ei arva ta ennast nende sekka, nii nagu keskmine inglane, rääkides eurooplastest.”

Nüüd üks pikem passus; Sir Derwent Kermode, Briti suursaadik Tšehhoslovakkias kirjutab juunis 1955 nii:

„...Meie sõbraks ei ole siin valitsus, vaid laiad rahvahulgad. Oma kaheaastase viibimise jooksul Tšehhoslovakkias olen koos abikaasaga läbi sõitnud umbes 30 000 miili, nii peateedel kui kõrvalteedel, läbi linnade ja külade, läbi metsade ja põldude, nii tööstuspiirkondades kui põllumajanduspiirkondades; ja kõikjal, kus sõitsime, on meie autol olnud lipp. Kui töörahvas põldudel või tänavatel seda nägi ja ära tundis, lõid nende kurvad näod särama ja nad lehvitasid meile või tervitasid meid, kui möödusime, ja lapsed hüüdsid eksalteeritult „Inglismaa!”. Ning mõnikord, kui me auto parkisime mõnel Praha tänaval, tulid inimesed lähemale ja puudutasid hardalt lippu, mõnikord isegi suudlesid seda. Ma olen näinud naiste silmi pisarates, nii mälestuste kui igatsuse tõttu, sest meie lipp nii nagu ka Ameerika Ühendriikide lipp on olnud lootuse sümboliks keset sünget luupainajalikku elu.”

*

Diplomaatidel peavad kahtlemata olema mitmesugused teadmised ja oskused, mis on täiesti universaalsed, rahvusvahelised, alates rahvusvahelise õiguse põhialustest kuni protokolli-etiketini. Need on n-ö üleüldised liikluseeskirjad rahvusvahelisel teedevõrgul. Aga äärmiselt olulised on ka märksõnad keel ja kultuur, mis viivad taas rahvuslikkuse juurde.

Kui meenutada Eesti uuema aja diplomaatia algust, siis valiti suursaadikuid ja ka teisi diplomaate enamasti nende seast, kes tundsid oma asukohamaa kultuuri ja keelt väga hästi. Margus Laidre (Rootsi), Arvo Alas (Taani, Norra), Tiit Matsulevitš (Saksamaa), Malle Talvet (Prantsusmaa), Lennart Meri (Soome) jne – mitte inglise keele, selle uue, nivelleeriva lingua franca oskus ei domineerinud valikuid tehes, see oli loomulik kaasaanne. Eriti algusaaastatel domineeris kohalike keelte oskus. Keel, iga rahvusluse oluline element, pidi saama meie taassündinud diplomaatia üheks võlukepikeseks, mille abil jõuda välisriikide poliitikute, ametnike, ajakirjanike, äriinimeste ja tegelikult kõikide teise rahva esindajate südameni.

Riikidel kui sellistel on alati oma huvid, nii korrutatakse. Kuid kõik, kes on mistahes vormis tegutsenud rahvusvahelisel areenil, teavad, et üks asi on ajada asju lingua franca abil vastavas pealinnas või rahvusvahelise organisatsiooni peakorteris, teine lugu aga on ajada sedasama asja kellegagi tema emakeeles. Rahvustunde puudutamine keele kaudu, aga ka mõnel muul moel, näiteks vestluspartneri maa ajalugu või märgiliste kultuurifaktide teadmist demonstreerides võib sillutada teed suurte riiklike probleemide lahendamisele.

Mainisin korra ka protokolli, seda diplomaatilis-poliitilist käitumisjuhendit. Sealtki leiab silmapilk silmapaistva tõsiasja tänasesse teemasse. Nimelt, kui kõige pidulikumatel puhkudel  on riietuseks aumärkidega frakk, siis on rahvariided sellega võrdsustatud, by the book!

Diplomaat kaitseb oma riigi positsioone, aga seejuures ei pea ta mitte ainult peamajast saadetud jutupunktid pähe õppima, vaid peab teadma hästi oma kodumaa ja oma rahva nii kaugemat kui lähemat ajalugu, et selgitada mõnd positsiooni põhjalikumalt. Kui ainult hetkeks puudutada üht praeguse maailma suurtest probleemidest – rahvaste rändamist –, siis on ajaloo tundmise vajalikkus kohe selge. Ma ei tea, kui paljudel kordadel on Eesti diplomaatidel viimase paari aasta jooksul tulnud kas silm silma vastu või suurematel koosolekutel selgitada, miks on Eestis põgenike vastuvõtule nii levinud vastupanu, ja ei tea ma ka seda, milliseid lauseid keegi parajasti kasutab. Ent ma ise olen oma välismaa sõpradele pidanud ka pärast välisteenistusest lahkumist meenutama, milline on Eesti ajalugu ja eriti lähiajalugu. Lihtsustatult võib öelda, et meie põlisrahvas koges okupatsiooni ajal hiiglaslikku sisserännet. Enamikku sisserändajatest võib tänaste kategooriate järgi pidada majanduspõgenikeks. Fataalne küsimus on ju selles, milline on iga põlisrahva ja tema riigi võime võõraid vastu võtta, ilma et kannataks oma kultuur ja keel, ning NB! oma demokraatlik süsteem. Et oma probleeme selgelt ja samas heas mõttes diplomaatlikult selgitada, selleks peab diplomaadil tagataskus olema vähemalt kaks peamist komponenti: professionaalsus ja tugev kodumaa ajaloo vundament.

*

Juriidilises mõttes saadab kõiki diplomaate laia maailma valitsus, ja suursaadikule antakse lisaks ka oma riigipea usalduskiri; neid esindataksegi. Nii on diplomaadid pädevad väljendama rahvusvahelisel areenil oma riigi mistahes ametlikke arvamusi, nii räimepüügilimiitide kui NATO laienemise asjus. Aga rahvuslus, see hoomatav, kuid mitte raami surutav kaasaanne? Asi on lihtne: diplomaadid suhtlevad inimestega, ja ime küll, aga teise maa ministrid või ÜRO koridoride ametnikudki on inimesed. Kui mõni homo sapiens suhtleb Eesti suursaadikuga, siis ei kangastu talle kramplikult meie tulumaksusüsteem või Tallinna volikogu koosseis. Eesti on alati midagi suuremat kui tema valitsused ja riigipead, kliima ja investeerimiskliima. Eestit tunnetavad võõrad isiklike pidepunktide kaudu, mida ei või aimatagi. See tähendab, et diplomaat satub sageli olukorda, kus juriidika enam ei loe, sest ta esindab ja kehastab korraga valitsuskoalitsiooni, presidenti, Eduard Viiraltit, Soomaad, Hortus Musicust, Tallinna vanalinna, Tartu Ülikooli, eesti rahva okupatsiooniaegseid kannatusi, Saku õlut, Arvo Pärti ja Kaali meteoriiti. Kas keegi suudab selles valikus lahutada omavahel riigi ja rahva, riikluse ja rahvusluse, diplomaatia ja inimlikkuse?!

*

Lõpetuseks midagi groteskset. Olen kirjeldanud oma raamatus „Diplomaat ja mälu” (ilmunud 2004. aastal), üht valikuhetke, kui olin Eesti suursaadik Itaalias. Misanstseen kätkeb ka tänast teemat.

„Eesti oli üritanud juba pikemat aega sõlmida lepingut Taiga, et tuua sealt vanglast ära eestlased, kellele oli narkootikumide vedamise eest mõistetud rasked karistused. … Läbirääkimised ei edenenud. …Korraga sooviti, et mina võtaksin Roomas ühendust Tai suursaadikuga. Uus suursaadik oli töötanud Tai välisministeerumis sellisel ametikohal, et tal pidi olema informatsiooni protsessi kohta. Ühtlasi tõlgendataks sellist sammu Eesti jätkuva huvi märgina, soovina jõuda ruttu kokkuleppele. …

Kohtusime tema residentsis. Kui ma seletasin, miks tulin, siis muutus ta näoilme tõrjuvaks ja ta hakkas rääkima sellest, kui suur probleem on narkokaubandus ning et ilma karmide abinõudeta ei saa selle vastu võidelda... (Vahemärkus – selles asjas oleme ühel meelel, rahvuslik taust ei sega vahele) … ta pööras jutu uuesti üldisemaks ja nurises, et Tail on halbu kogemusi suurte Euroopa riikidega, mis peavad end kangesti demokraatlikeks, kuid ei pea lubadustest kinni. Ta vihjas mõnele Euroopa suuremale riigile, millega olevat sarnane vangide vahetamise leping sõlmitud, kuid tema arvates on see vaid silmakirjalikkus, sest kodus leevendatakse nende nurjatute karistust. Ei, selline ei ole õige demokraatliku riigi käitumine.

Just selle jutu ajal lükati salongi uks lahti ja lävel laskus keskealine idamaiselt riietatud naine põlvedele. Kandik kohvitasside ja veeklaasidega ettesirutatud kätel, roomas ta põlvedel kiiresti meie juurde, kummardas peaga maani ja hakkas lauda katma.

Tai saadik ei teinud väljagi. Ta rääkis põlastavalt Euroopa riikide vähesest demokraatiast ja ta saatkonnatöötaja roomas samal ajal meie ees põlvedel nagu ori.

Naine kallas tassidesse kohvi ja roomas põlvedel, tagurpidi mööda vaipa ukseni, teisele poole läve, haaras ikka veel põlvitades kahe käega kahest liugukse lingist ja tõmbas uksepooled kokku. Alles siis tõusis ta, hääletult, läbi ukse piimklaasi oli näha, kuidas siluett kõrvale libises.”

Mina ei võinud midagi muud teha, kui viisakalt, nagu poleks midagi juhtunud, oma juttu edasi rääkida, sest mul oli riiklik ülesanne, seotud kaugel vangis olevate eestlaste saatusega. Ma olin väljas oma rahvuskaaslaste eest.

Tagantjärele olen juurelnud, mil määral aitas mul külma verd ja tasakaalu säilitada diplomaadikogemus ja mil määral eestlase rahvuslik-geneetiline introvertsus, mitu protsenti oli minus üht ja mitu teist. Tagantjärele juurdlen sellegi üle, kas see misanstseen oli juhuslik, n-ö igapäevane tailikult-rahvuslik tõsiasi või midagi muud? Ja mõtlen, kas Tai suursaadiku diplomaadiarsenalis oli varuks veel midagi, mida Viini Diplomaatilises Akadeemias ei õpetata, midagi, mis on pärit tema kultuuri sügavikest, rahvatarkustest, midagi, mis mu teistsuguse reaktsiooni korral oleks pidanud mind lõplikult jalust rabama, sest läbirääkimisel on vastaspoole nõrgestamine eesmärk omaette.

Aga vastuseid nendele küsimustele ei saa ma mitte kunagi teada.

Jaak Jõerüüt esitas selle essee kõnena Tallinna Teadlaste Maja konverentsil „Eesti rahvuse kestmisest” 11. novembril 2017 Tallinnas