Põim Kama: kes maksab näituse eest?

Põim Agnes Kama. Foto: .

Kultuuriministeerium otsib kunstinõunikku ja kultuurikriitik Põim Kama annab tulevasele nõunikule mõned soovitused, kust võiks ametisse asudes kohe pihta hakata.
 

Kuulsin hiljuti toredat uudist, et kultuuriministeerium soovib palgata uue kunstinõuniku, kelle ülesandeks oleks kunsti- ja disainivaldkonna tegevuse uurimine, probleemide väljaselgitamine ja riiklike rahastamispõhimõtete väljatöötamises osalemine. See on kõik väga hea. Võtan endale vabaduse tulevasele kunstinõunikule paar niidiotsa kätte juhatada, et töö libedamalt läheks.

Kunstivaldkonna rahastamise vigadest on palju räägitud. Põhiliselt on rääkinud kunstnikud ja galeristid. Nende peamine mure on selles, et meie kunstnikel pole võimalik oma tööga endale elatist teenida ja galeriide tegevus on samuti pärsitud. Viimaste elu nüüd veidike paranes, sest ministeeriumi kunstigaleriide programm oli tänavu taas avatud taotlusvooruga ja viimaste aastatega võrreldes ka pisut suurema eelarvega. Kunstnikud oma töö eest aga mingit tasu oodata ei või. Vastupidi, suuremale osale tegevusest tuleb veel ise peale maksta.

Palju on kaevatud, et riik ei hoolitse kunstike eest piisavalt ega taga neile isegi miinimumpalka või vähemalt ravikindlustust. Riiklikest tellimustest rääkimata, sest nn protsendiseadus ei päästa paraku eriti kedagi. Ometi on raske sellist juttu mõistlikuks pidada, sest esiteks ei ole igal kodanikul lohutavalt käest hoidmine ja poest leiva toomine riigi ülesanne, teiseks ei ole ravikindlustus või alampalk ühegi töötava kunstniku jaoks piisav ega väärikas lahendus. Riigi toetus kõrgkultuurile ning seda loovatele organisatsioonidele ja isikutele on muidugi omaette teema. Lausa põhiseaduslikult sätestatud teema. Ole ainult mees ja tõmba see piir!

See, et kunstnikud peavad riigilt nii alandaval kombel inimväärse elu baasvajaduste katmist kerjama, näitab, et kehtiv süsteem lonkab kõiki jalgu. Viga ei ole ainult selles, mida kultuuriministeerium neis küsimustes teeb või tegemata jätab, vaid ennekõike selles, et kogu kunsti ja kunstnikke puudutav finantssüsteem on meil vildakalt üles ehitatud. Rõhud on valedes kohtades, ja seda mitte ainult kultuuripoliitiliselt, vaid ka kunstnike endi hulgas.

Kõige suuremaks möödalaskmiseks on eeldus, et kunstnik peab elatuma oma teoste müügist. Sealjuures peetakse kunsti puhul silmas originaalteoseid, ehkki üheski teises loomevaldkonnas ei tuleks selline variant kõne allagi. Kui keegi tahab näiteks lugeda Anti Saare raamatut «Nemad kaks», siis läheb ta selleks raamatupoodi ega eelda, et saab omandada käsitsi kirjutatud paksu vihikupaki – originaalkäsikirja. Ei, ta ostab koopia või laenutab selle raamatukogust.

Kirjanduses originaale ei müüda, üheski teises valdkonnas peale kunsti samuti mitte. Muusikasõber ostab endale heliteose koopia või juurdepääsu teosele (kontsert). Teatrifänn ei omanda lavastust tervikuna, et seda kodus üksi nautida, vaid ainult võimaluse seda vaadata. Ning erinevalt originaalteose müügist annab see võimaluse, et ka teistel huvilistel säilib teosele ligipääs ja võimalus sellesse investeerida.

Niisiis peaks ka kunstivallas rahavoolu elavdamiseks lähtuma sarnastest põhimõtetest. Kunstniku tasu peaks samuti tulema ennekõike koopiate müügist, tööde ja terviknäituste laenutamisest ja ligipääsu võimaldamisest (näitused). Ükski neist põhimõtetest ei ole Eestis veel kandepinda leidnud. Koopiate müük ja tööde laenutamine pole teadmata põhjustel eriti levinud ning näituste korraldamise eest peab maksma hoopis kunstnik. Normaalses olukorras kehtiks kunstnikule, kes oma tööd välja paneb, kokku lepitud kunstnikutasu ning kohe kindlasti ei peaks ta kinni maksma näitusepinna renti, avamise veinilauda ja koristajatädi palka.

Originaalide müük olgu ennekõike harv ja kõrgelt väärtustatud erand, mitte kehtiv reegel. Koopiate müügi ja teoste rentimise kasuks räägib ka nende suhteline odavus võrreldes originaalidega, mis muudab kunsti laiemale tarbijaskonnale kättesaadavaks. Nii ei jää kunsti soetamine vaid väheste rikaste privileegiks, kelle kunsti tarbimise võime on nii või teisiti piiratud ja kes kõiki kunstnikke toita ei saa ega peagi saama. Samuti võimaldab teoste rent kunsti levikut laialdasemaks muuta. Kunsti ostja ei pea tehingut kaaludes enam mõtlema, kas ta ikka tahab järgmised kolmkümmend aastat iga päev just seda teost vaadata ja kas see ikka lapselastele ka meeldiks. Ajutisusel põhineva tarbimiskultuuri ajastul oleks seda liig nõuda. Inimesed tahavad vaheldust ja ­uusi asju.

Mis puutub eelmainitud kunstnikutasudesse, siis kõigi eelduste kohaselt peaks neid kunstnikule maksma asutus, kuhu näitus üles pannakse. Sellega on aga taas keerulised lood. Esiteks pole Eestis (erinevalt näiteks Rootsist) vastavat traditsiooni ja teiseks pole galeriidel selleks lihtsalt raha. Raha pole galeriidel seepärast, et riik ei anna. Niisiis, lugupeetud kunstinõunik, siin on taas üks koht, kus midagi teha annaks. Kõrvalt võiks juurutada eraalgatust. Mõned edumeelsemad ettevõtted on juba taibanud, et kui nad tahavad oma ruumide seintel kaunist kunstinäitust näha, on viisakas selle eest kunstnikule ka maksta.

Veel üks suur möödalaskmine on väärinvesteeringud loomemajanduse suure ja sisutühja sildi all. Ja see kivi läheb nüüd küll otse kultuuripoliitika kapsaaeda. Kogu suur ja rohkeltrahastatud loomemajanduse arendamine keskendub meil sellele, kuidas muuta loomeinimesed majandusinimesteks. Kunsti puhul siis sellele, kuidas õpetada kunstnikku turundusinimeseks, kes oma töid ohtralt ja kallilt müüa oskaks.

Huvitaval kombel ei mõelda sellele, et tööde turustamine ei ole kunstniku töö. Kunstniku töö on kunsti teha ja turustamine on turundusinimeste teha. Neid asju ei peaks ühendama – me ju ei eelda, et kirjanik peaks raamatupoes leti taga raamatuid müüma.

Rein Lang ütles Postimehele (16.04.2011) antud intervjuus, et Eestile on vaja rohkem kultuurimänedžere. Kui muudes loomevaldkondades on manageerimine üsna levinud, siis kunstimänedžer on meil pigem haruldus. Seega tuleks mõelda mitte sellele, kuidas loomeinimestest majandusinimesi teha, vaid kuidas koolitada professionaalseid mänedžere ja luua neile võimalikult soodsad tingimused valdkonna arendamiseks. Vaid nii saab kunstnik rahulikult oma tööle keskenduda ning selle eest ka õiglast tasu loota.

Tulevasele kunstinõunikule tuleb vaid jõudu soovida. Ümber ehitamist vajavad nii riiklik rahastamissüsteem kui ka väärarusaamad valdkonna toimemehhanismidest. Erasektor kunstivallas vajab toetamist, muutmist vajab levinud arvamus, nagu peaks kunsti erinevalt muust kultuurist tasuta saama. Ümber tuleks pöörata ka kehtiv halemeelne kerjamismentaliteet ja laialt levinud uskumus, nagu võiks kuvand vaesest kunstnikust kusagil külmas katusekambris reaalsuses midagi romantilist olla. Probleemidest kunstihariduses ei hakka ma parem rääkimagi. Jah, jõudu!