Lea Danilson-Järg: majandusedu tagamiseks tuleb muuta perepoliitikat

Lea Danilson-Järg Foto: Erakogu

Oleme harjunud mõtlema, et riigi rikkuse aitab saavutada hea majanduspoliitika. Kahaneva ja vananeva rahvastikuga Eestis see enam nii pole. Eesti uueks eesmärgiks tuleks seada lasterikkus, kirjutab MTÜ Eesti Sündimusuuringud esindaja Lea Danilson-Järg.

Ettevõtlust soosiv maksukeskkond, innovatsioon ja taristuinvesteeringud – kõigest sellest pole kasu, kui napib inimvara, mis on iga majanduse toimimise eeldus. Edaspidi sõltub Eesti edu ja konkurentsivõime aina enam perepoliitikast.

Eesti uueks eesmärgiks tuleks seada lasterikkus. Et kõik tööd saaksid tehtud ka pärast seda, kui meie põlvkond pensionile siirdub, peaksime kasvatama järelkasvu. Oleme sellest eesmärgist väga kaugel. Juba aastakümneid sünnib vähem lapsi, kui sündis sõja ajal, aastatel 1943–1945. Kahanedes saab nii paeguste laste tulevik kui ka meie enda pensionipõlv olema piiratum, vaesem ja ebakindlam.

Sündimuse kasv võib tunduda võimatu, aga rikkamate arenenud riikide hulgas on tegelikult mitmeid, kes taastetasandi lähedal või isegi veidi kõrgemal. Teiste riikide perepoliitika üksühele kopeerimine siiski ei sobi, sest nii kultuuriline kui sotsiaal-majanduslik kontekst on igal riigil erinev. Pigem tuleb teha just meie olukorda sobituv rätsepatöö.

Eeldused sündimuse kasvuks on head. Eesti peredesse on lapsed endiselt väga oodatud. Eri küsitluste järgi soovitakse perre keskmiselt 2,3–2,4 last. 25–34 aasta vanustest kahe lapse emadest vaid umbes kolmandik ütleb, et ei soovi rohkem lapsi. Perelisa mõtted realiseeruvad siiski harva, sest tegelikult on fertiilse ea lõpuks rohkem kui kaks last saanud vaid 20–22 protsenti naistest.

Sündimuse kasvust rääkides on vale eeldada, et pered suudavad selle majandusliku koormusega individuaalselt toime tulla. Esiteks kasvab vaesusrisk koos laste arvuga. Teiseks oleks selline ootus ka ebaõiglane, sest juba praegu kasvatavad kolme ja enama lapsega pered ligi poole kõigist Eesti lastest. Samas kannavad nad solidaarselt teisigi kohustusi riigi ees, sh kindlustavad eakate pensioni.

Perepoliitika ümberkujundamiseks tuleb esmalt muuta mõtteviisi. Peame loobuma suhtumisest, et igaüks saagu vaid nii palju lapsi, kui jõuab oma palgast üles kasvatada. Järeltulijad on vajalikud meile kõigile, mitte vaid perele endale. Seepärast tuleb ka nende kasvatamisse investeerida senisest solidaarsemalt.

Eesti perepoliitika on olnud võrdluses teiste riikidega (kus sündimus on valdavalt veelgi madalam) väga hea, kuid siiski mitte piisav. Suurim puudus on liiga vähene arvestamine peredünaamikaga. Vajame perepoliitikasse lasterikkuse peatükki ning ühtlasi ka katteallikaid selle rahastamiseks.

On suur vahe, kas pere teenitud palgast tuleb kasvatada üks või viis last. Suurem pere tähendab suuremaid püsikulusid, vähenenud tulusid ja suuremat investeerimisvajadust ning vajab seetõttu vähelapselise perega samaväärse elukvaliteedi säilitamiseks oluliselt suuremat tuge. Perepoliitika meetmed on aga olnud valdavalt universaalsed ning sõltunud vähe sellest, mitmenda lapsega on tegu.

Võrdsuse taotlus on toonud kaasa hoopis perede ebavõrdsuse. Seetõttu elutseb meil üks palgalõhest veel suurem kala: laste arvust tulenev perede elukvaliteedi lõhe. Kusjuures esimene on viimase lähedane sugulane, sisuliselt sama probleemi teine tahk.

Kuigi väikses sündimuses süüdistatakse sageli lastetuid, on meie sünnituseast väljuvate naiste 11-protsendiline lastetus üks Euroopa madalamaid. Meil on just lasterikaste perede osakaal palju väiksem kui jõukamates ja suurema sündimusega Põhjamaades. Eestis oli 2015. aastal kolme ja enam lapsega leibkondi 9,3 protsenti (Rootsis 15, Norras 17, Soomes 18 protsenti). Parim tulemus, 20 protsenti, oli Euroopa kõrgeima sündimusega riikides Iirimaal ja Islandil.

Lasterikaste perede osakaalu kasvu saavutamiseks ja laste arvust tuleneva elukvaliteedi lõhe kaotamiseks ei ole kindlasti ühte ja ainuõiget viisi, vaid palju erinevaid. Millist eelistada, sõltub muuhulgas ka maailmavaatest. Pakume siinkohal välja omapoolse valiku.

1. Alates kolmandast lapsest vanemahüvitise pikendamine kolme aastani. Praegune pooleteiseaastane vanemahüvitis on teiste riikidega võrreldes pikk, kuid vajadusi arvestades lühike. Väike osa lastest käib enne teist eluaastat lasteaias ning suur osa jõuab sinna alles kolmandaks eluaastaks, sest väikelapsi eelistatakse võimalusel kodus kasvatada. Olukorraga on võimalik toime tulla üks kord. Kui lapsi on rohkem, tekivad raskused.

2. Alates kolmandast lapsest vanemapalk lasterikka pere emale või isale. Vanemapalka makstakse vähemalt miinimumpalga määras alates vanemahüvitise lõpust kuni noorima lapse 1. klassi lõpuni. Vanemapalk tagab kindla sissetuleku juhuks, kui vanem töötab osaajaga või on kodune, et hoolitseda laste ja kodu eest. Nii on võimalik kombineerida lasterikka pere eest hoolitsemist töötamisega. Rootsis ja Norras töötab rohkem kui kolmandik naisi osaajaga, Eestis vaid umbes kümnendik.

3. Lastetoetuste indekseerimine ja lastega seotud kulude hüvitamise taseme fikseerimine. Kuna lapsevanematel puudub kindlus, kas ja millal summasid kaasajastatakse, kalduvad pered toetustega pigem mitte arvestama, mis piirab toetuste mõju sündimuskäitumisele.

4. Alates kolmandast lapsest madala intressi ja pika tagasimakseperioodiga perelaen kuni 100 000 eurot, mille garanteerib riik. Neljanda lapse sünni järel võimalus taotleda laenu kustutamist poole ulatuses. Üks olulisemaid takistusi pere suurendamisel on piiratud võimalus soetada avaram kodu.

5. Tasuta lasteaiateenus kolme ja enama lapsega perele. Laste arvust tulenevad soodustused on omavalitsuseti väga erinevad. Mõnedes on kolme ja enama lapsega pered lasteaiatasust vabastatud. Lasterikkust soosiv regulatsioon peaks olema üleriigiline ja ühtne.

6. Ühtne perepileti regulatsioon. Sageli müüakse perepileti nime all pääsmeid, kus pere hulka loetakse vaid kaks last. Ülejäänutele tuleb osta täiendavad piletid. Niisugune lähenemine ei väärtusta lasterikkust, vaid kinnistab kahe lapsega peremudelit.

7. Sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa suuruse diferentseerimine lähtuvalt laste arvust. Kuna pensioni tagamiseks on vaja eelkõige tulevasi maksumaksjaid, tuleks vanemate tööd laste kasvatamisel lugeda mitterahaliseks sissemakseks pensionikindlustusse. Proportsionaalselt laste arvuga tuleks vähendada rahalist panust (vähemalt kolme lapse puhul täielik maksuvabastus). Algset maksumäära tuleb tõsta ja muuta see töövõtja maksuks. Tekkiva maksukoormuse vahe võrra on lastega pered olnud seni topelt koormatud, sest panustavad nii rahaliselt kui mitterahaliselt.

Mõned võimalused muudatuste rahastamiseks.

1. Solidaarne perekindlustusmaks. Maksu makstakse tulult. Maksumäära suurus valitakse nii, et see kataks uute perepoliitika meetmete kulud.

2. Laste arvust sõltuv perekindlustusmaks. Baasmäär, kui lapsed puuduvad, vähendatud määrad ühe ja kahe lapse kasvatamisel. Kolme ja enama lapse vanemad on maksust vabastatud.

3. Laste arvust sõltuv perekindlustusmaks koos kogumisfunktsiooniga. Sarnane eelnevaga, aga maksu kogutakse isikustatult. Laste sündimisel saab kogunenud rahast osa välja võtta, kolmanda lapse puhul kogu summa. Kasutamata jäänud summad lähevad perekindlustusfondi lasterikkust toetavate meetmete rahastamiseks.

4. Kohustusliku kogumispensioni kaotamine. Vabatahtlikuks kogumiseks jääb kolmas sammas. Senise kohustusliku kogumispensioni makse sihtotstarvet muudetakse ja suunatakse lasterikkust toetavatesse meetmetesse.

5. Riik võtab laenu või müüb võlakirju, et investeerida perepoliitika lasterikkuse meetmetesse. Kasvav maksumaksjate arv ja maksutulu katavad laenu ja intresside tagasimaksed.

Sündide arvu kasv eeldab igal juhul senisest oluliselt julgemaid otsuseid. Kahe aasta pärast on tulemas riigikogu valimised. See on piisav aeg, et lasterikkuse toetamiseks vajalikud muudatused põhjalikult läbi kaaluda ja valimiste päevakorda võtta. Taastet tagava sündimuseta jääb eesmärgiks seatud majandusedu saavutamata. Kahanev Eesti ei ole kestlik ei rahvuslikus ega ka majanduslikus mõttes.