Ajakirjanik Ene Pajula

FOTO: Tairo Lutter

Mammi tunneb, et selle teema ta lihtsalt peab käsile võtma oma isa (1920–2004) mälestuseks. Nimelt kuulus mammi isa  sellesse aastakäiku, kellele langesid osaks Teise maailmasõja suurimad katsumused.

Mammi ei ole lihtsameelne. Ta saab aru küll, et igat sorti PR-lõksude ülesseadmine ongi perekond Helme suhtekorraldusstrateegia. Kuidas muidu nad suuremate kulutusteta pildil püsiksid. Ja ei saa salata, see on olnud üsna edukas strateegia. Tegelikult peaks neil laskma rahus tuld anda, sest iga kord, kui keegi reageerib, paneb nad rõõmust käsi hõõruma. Eriti just siis, kui järgneb negatiivne reaktsioon. Vähe sellest, et see laseb neid paista märtrina – meie omi ju pekstakse –, lähtuvad nad sellest kuldsest reeglist, et vahet pole, kuidas meist räägitakse, peaasi, et räägitakse.

Nii et õigupoolest peaks mammi Mart Helme sellegi avalduse laskma ühest kõrvast sisse, teisest välja, sest ta on selle perefirma reklaamimiseks juba niigi liiga palju teinud. Jutt käib Mart Helme üleskutsest taastada nn Lihula sammas, millel on kujutatud Saksa mundris sõjameest ja mida peaks tegema austuse märgiks neile eestlastele, kes selles mundris sõdisid.

Kui algas Nõukogude okupatsioon, siis oli isa parajasti Eesti kaitseväe suvelaagris Värskas. Kes on lugenud Juhan Peegli suurepärast romaani «Ma langesin esimesel sõjasuvel», see teab, kuidas asjad käisid.

Meie meestel tõmmati rivi ees Eesti kaitseväe pagunid maha ja kuulutati nad nüüd kuulsusrikka Nõukogude armee sõduriteks. Kui algas sõda, siis taganesid nad koos «kuulsusrikka» armeega Pihkva poole. Mu isa ei langenud esimesel sõjasuvel, küll aga langes ta sakslaste kätte vangi, sest otsustas koos mõne kaaslasega hakata läbi metsade ja soode koju tagasi tulema. See lihtsalt polnud nende sõda.

Koju nad loomulikult ei jõudnud. Palju ei puudunud mahalaskmisest, aga kuidagi õnnestus neil sakslasi veenda, et nad pole nõukogulased. Niisiis veetis ta järgmise aasta või ka kauem, sellest pole mammi täpselt aru saanud, saksa vangilaagris väga intelligentses seltskonnas. Nimelt koos prantslastega. Hiljem seletas isa mammile sõjavangilaagrite näitel kultuuride erinevusi. Prantslaste laagris söögisaba ei tuntud. Igaüks võttis oma kateloki, vahel ka ühe või mitme kaaslase oma ja sai rahulikult toiduportsu(d) kätte.

Keegi ei trüginud, keegi ei söönud teise eest ära, keegi ei läinud vahele, sest polnudki järjekorda, kuhu minna. Kui ta hiljem oli laagris koos sakslastega, siis seal moodustus korralik saba – aga igaüks ainult omaenda katelokiga. Vahele ei trügitud, teise eest ära ei söödud.

Aga kui ta oli laagris koos venelastega (või peaks ütlema – nõukogulastega), siis nemad võtsid loomulikult sappa, aga alailma üritas keegi vahele minna või veel hullem, teist portsu saada, mis tähendas, et lõpust jäi keegi ilma. Tõsi, see polnud käitumine, millega oleks lamba kombel lepitud. Kuna käidi metsatöödel, siis tuli ette, et kõige jultunumatel löödi jalaluud palgiga pooleks.

Aga see selleks. Mingil kriitilisel hetkel pidasid sakslased paremaks eestlased laagritest kokku korjata ja enda nimel sõdima saata. Nii sattus mu isa leegioni. Tal vedas. Sel päeval, kui nende väeosas meestele veregruppe tätoveeriti, oli tema kuskil eemal mingit ülesannet täitmas. Teadmiseks neile, kes pole asjadega kursis: selle tätoveeringu järgi sorteeriti vene vangilaagris saksa sõjavange kergemaid ja raskemaid karistusi kandma.

Mehed teadsid seda, ja püüdsid seda märki üsna piinarikkal moel välja põletada või välja lõigata, aga armist sellel kohal otsustajatele piisas. Vedamiseks pidas mammi isa sedagi, et sai lahingus raskelt haavata, tabamuse said mõlemad põlved. See tähendas operatsiooni, pikka hospidalis olemist ja uuesti käima õppimist. Kui ta tagasi sõjaväljale saadeti, siis oli segadus rindel juba suur. Tema ja ta sõpruskond püüdis igal võimalusel rindejoonest eemale minna. Kui patrullile vahele jäid, siis ütlesid, et eksisid ära. Neile näidati õige suund kätte, aga kui patrull silmist kadus, siis liikusid jälle vastassuunas.

«Nagu ma ei tahtnud võidelda Stalini suure asja eest,» ütles isa korduvalt, «ei olnud mul mingit tahtmist surra ka kolmanda Reichi nimel.» See lihtsalt ei olnud tema sõda. Muide, Mart Helme, kes on õppinud ajaloolane ja kahtlemata mammist rohkem lugenud, võiks selgitada, sealhulgas omaenda erakonna noortele jüngritele, mis oleks Eestist saanud siis, kui Hitler oleks sõjast võitjana väljunud. Sellest pole kuigi palju räägitud.

Oleme lähtunud sellest, et need, kes sõdisid meie vaenlase, Nõukogude Liidu vastu, olid a priori meie sõbrad. Aga ei olnud ju! Mammil on kuri kahtlus, et Saksa võimu all oleks Eestil läinud veel palju kehvemini kui Stalini võimu all. Me poleks kvalifitseerunud aarialasteks, vaid mingiks alamaks rassiks, kes kõlbab vaid tööorjadeks.

Igatahes on mammil karvane tunne, et siis oleksime oma eesti asja saanud ajada veel vähem kui ENSVs. Ja see oli see, miks mammi isa korduvalt rõhutas – ja seda mitte ainult nõukogude võimu ajal, kui Saksa poolel sõdimine oli päriselt surmapatt, vaid ka 1990ndate algul, kui õige mitmed Saksa poolel sõdinud mehed ennast uhkelt vabadusvõitlejateks kuulutasid –, et tema pole uhke, et pidi natsivormi kandma. Kui ta oleks vähegi saanud valida, poleks ta üldse sõdinud. Nii et mammi isale kindlasti ei meeldiks, kui keegi teda Saksa mundris mäletada ja austada tahaks. Mammi ei saa kinnitada, et selliseid mehi üldse ei ole. Kuuldavasti on meil olemas isegi leegionäride ühendus. Aga kui palju seal siis tegelikke leegionäre on? Mammi isa oleks tänavu novembris saanud 97-aastaseks. Ka teised ei saa olla väga palju nooremad.

Üks asi veel. Mammi isale meeldis Tõnismäe mälestussammas. Ta oli oma aja kohta päris palju reisinud ja ta pidas seda monumenti üheks kõige paremini õnnestunud leinamonumendiks, mida oli näinud. Leinav sõdur. Et sõdur oli Vene mundris, oli tolle aja kohta paratamatu. Aga nagu me kõik püüdsime tollal lugeda ridade vahelt, nii luges temagi skulptor Roosi tööst välja, et sammas oli püstitatud kõigi langenud eesti sõdurite mälestuseks, ükskõik, kummal poolel nad siis ka ei sõdinud. Skulptor andis selle tõestuseks sõdurile Kristjan Palusalu näo.

On väidetud, et Palusalu ei käinud Roosile poseerimas. Võib-olla mitte. Aga piisab sellest, kui võrrelda Palusalu portreed monumendiga. Ja isa tundis, et oli olnud Palusaluga ühes paadis – ka Palusalu põgenes Nõukogude rindelt. Aga temal läks mammi isast natuke paremini, sest tema võitles Karjalas ja sattus soomlaste kätte, kes pidasid teda sama suureks olümpiakangelaseks kui eestlased.

Õnneks ei elanud  mammi isa nii kaua, et näha, kuidas impeeriumimeelsed talle armsa Kristjani kaaperdasid, ja seda mitte ilma meie oma riiukukkede abita. Isa polnud väga sammaste usku, aga kui üldse, siis oleks talle meeldinud just selline mälestusmärk, mis oleks püstitatud nii leegionäride kui ka korpuslaste meenutamiseks üheskoos – mida Tõnismäe sammas ju salakirjas oligi.

Mammi mäletab sünnipäevapidusid oma lapsepõlvest, kui nii ühel kui ka teisel poolel sõdinud istusid sõbralikult ümber laua, sest nad olidki omavahel suguluses või koos koolis käinud või muul moel tuttavad. Ei mingit ideoloogilist rindejoont, nad kõik olid lihtsalt ohvriks toodud  võimuhullude diktaatorite omavaheliste arvete klaarimisel. Seda enam pole mõistlik tekitada seda rindejoont veel nüüd, kui sõjast on möödas üle seitsmekümne aasta. Aga noh, eks mammi annab endale aru, et poliitikas ja armastuses vahendeid ei valita. Ja võimuhullud diktaatorid ootavad jälle oma aega.