Kaspar Kurve: 400 eurot kodanikupalgaks peaks Eesti riigil küll jätkuma (27)

Kaspar Kurve
, Erakonna Eestimaa Rohelised juhatuse liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaspar Kurve
Kaspar Kurve Foto: Erakogu

Küsimus ei ole ammu enam selles, kas kodanikupalga kehtestamine on võimalik või mitte, küsimus on selles, kas meie poliitikud suudavad mõelda raamidest välja ja teha otsuseid, mis on tõepoolest 21. sajandi väärilised, kirjutab Erakonna Eestimaa Rohelised juhatuse liige Kaspar Kurve.

Algul oli natuke naljakas. Siis hakkas juba pisut kurb. Nüüd on juba päris piinlik. Mõtlen neid lõputuid artikleid ja kommentaare Yana Toomi ja Kaja Kallase vahel, mis puudutavad uut maksusüsteemi.

Selline tunne on, nagu oleksin astunud ajamasinasse ja loen, kuidas mingid dinosaurused taovad sama igivana roostes rauda ning üks ruigab, et parempoolne majanduspoliitika on võti, teine, et vasakpoolne on ikkagi parem. Olgem ausad, kogu selle nalja sisu peitubki ju tegelikult selles.

Arusaamatuks jääb aga, miks teha lihtsad asjad keeruliseks. Siinkohal ei räägi ma veel maksusüsteemist, vaid faktist, et mõlemad naisterahvad töötavad Euroopa Parlamendis.

Kuna neil mõlemal on ilmselgelt piisavalt vaba aega, et päevad läbi Facebookis, blogides ja jumal teab kus iganenud ning 21. sajandi kontekstis absoluutselt irrelevantseid tekste genereerida, siis võiksid nad selle asemel lihtsalt parlamendikohvikus kokku saada (jah, just seal, kus vein maksab vähem kui vesi, nagu Toom mõni aeg tagasi kuulutas) ja omakeskis paari veiniklaasi ja mõne austri saatel privaatselt mõtteid vahetada.

Kedagi nad ümber ei veena, ei Toom Kallast ega vastupidi. Ei muutu sellest ei kesk ega reform. Kõige kurvem ei ole kogu loo juures isegi see, et selline kirjavahetus raiskab lihtsalt kirjutajate endi aega, mida – ma tahaks väga loota –, saaks Euroopa Parlamendis palju ratsionaalsemalt ja produktiivsemalt kasutada. Kõige kurvem ei ole ka see, et see totrus raiskab ka seda lugevate inimeste aega.

Kõige kurvem on see, et tänapäeva probleemidele eelmise sajandi majandusõpikutest lahendusi otsides on kaotajaks terve Eesti ning just seda Reformierakond ja Keskerakond katkise plaadimängija kombel samu vanu laule lauldes teevadki. On kahetsusväärne, kui inimesed käivad ringi silmaklapid peas, kui seda teevad aga meie tipp-poliitikud ja suurimad erakonnad, on see lausa traagiline.

Kallase lähtepunktist ei saa ma üldse aru, ma pole isegi kindel, kas ta ise seda mõistab. Selle asemel,et lõpmatult korrutada ühte ja sama mantrat, võiks ta aru saada, et tema kallis kodupartei, Reformierakond, oli riigivõimu juures pretsedenditud 16 aastat. Teil, Reformierakond, oli aega 16 aastat, et tõestada, et teie majanduspoliitika töötab. See on väga pikk aeg.

Viie rikkaima riigi hulka me ei pääsenud, kaugel sellest, aga noh… ilmselt tulid siin sajad ettenägematud tegurid ja jumal teab mis mängu, umbes nagu viimastel aastatel meie suusatajatelgi. Samas ei tohi olla ebaõiglane ning ühe võimsa tulemuse suutis Reformierakond siiski saavutada: Gini koefitsient näitab, et vähemalt suutsid nad Eestist teha Euroopa Liidu kõige ebavõrdsema riigi. Palju õnne nii teile kui ka meile kõigile!

See, et Keskerakond ja sotsid teevad pisikesi maksumuudatusi, mis jätavad vaesematele veidi rohkem raha kätte, on iseenesest tervitatav. Ent viis, kuidas seda tehakse, on nii tagurlik ja keeruline, et tavakodanikul hakkab sellest pea valutama. Kui üldse Reformierakonnaga milleski nõustuda, siis selles, et maksusüsteem peab olema lihtne, loogiline ning läbipaistev – uuel aastal kasutusele tulev süsteem on aga sellest sama kaugel kui teadus vaktsineerimisvastastest. Lisaks tasub kõigest kiire pilk üle lahe Skandinaavia riikide poole pöörata, ka nemad saavad aasta-aastalt üha enam aru, et traditsiooniline «sotsiaaldemokraatlik» majandussüsteem lihtsalt ei ole ega saagi tänapäeval enam jätkusuutlik olla. Aktsiisitõuse ja rahastusallikaid ei hakka ma siinkohal üldse arutama, see on lihtsalt piinlik.

Tulemuseks on majanduslik turvavõrk

Aga täna pole valikus enam ainult vasak- ja parempoolne majandusvaade. Alternatiiviks eelmainitud ja oma aja ära elanud variantidele on kodanikupalk.

Asja iva on väga lihtne: kaotada enamik sotsiaaltoetusi ning nendega paratamatult kaasnev ebainimlik ja pahatihti alandav bürokraatiamasin ning asendada see igakuise tingimusteta rahamaksega kõikidele kodanikele.

Tulemuseks on majanduslik turvavõrk, miski, mis ei lase ühelgi inimesel piltlikult öeldes betoonpõrandale kukkuda, sest ettevaatamatuste eest pole keegi meist kaitstud, ja just see ongi riigi üks peamisi ja olulisemaid ülesandeid oma kodanike ees – tagada kõigile elementaarsed elamisväärsed tingimused, see tähendab toit, elukoht, arstiabi ning haridus.

Kodanikupalga kehtestamise põhjuseid on laias laastus kaks, esiteks pragmaatiline argument, mis seisneb automatiseerimises ja sellega seonduvas potentsiaalses enneolematutes töökohtade kadumises. Seda «liini» esindavad tehnoloogiasektori tippjuhid nagu Bill Gates, Richard Branson, Elon Musk, Mark Zuckerberg ja paljud teised. Need on inimesed, kes reaalselt maailmas «piire nihutavad» ning nende arvamust tasub selles küsimuses usaldada oluliselt rohkem kui Kallase või Toomi, rääkimata Jüri Ratase, Jevgeni Ossinovski, Hanno Pevkuri omi.

Teine põhjus on elementaarne inimlik eetika, mille unustame paraku pahatihti ära. Inimkonnana oleme jõudnud ühest küljest märkimisväärselt kaugele: oleme käinud Kuul, oskame ravida ja ennetada haigusi, mis veel sada aastat tagasi tapsid inimesi nagu kärbseid, tänu CRISPR Cas9 välja töötamisele oskame üliefektiivselt ning lihtsalt DNAd muundada, oleme paari kliki kaugusel praktiliselt igasugusest informatsioonist, mida tahame teada, kommunikeerime viisidel, millest eelnev generatsioon ei osanud undki näha ja nii edasi.

Ja kõige selle kõrval ei suuda me elimineerida vaesust? Ja kõige selle kõrval elame riigis, kus 90 000 inimesel puudub ravikindlustus? Ja kõige selle kõrval ei suuda meie vanurid, meie omad vanaemad ja vanaisad, võimaldada endale väärikat vananemist hooldekodus, sest pensionist lihtsalt ei piisa? Ja kõige selle kõrval elab iga viies laps meie riigis suhtelises vaesuses?

Ärge tehke nalja. Kui ükski poliitik arvab, et selline olukord on normaalne, siis on ta endale vale elukutse valinud. Kui ükski poliitik arvab, et olukorda aitab märkimisväärselt parandada Reformi või siis Keskerakonna ja sotside pakutud maksureform, siis… noh, kurb on lihtsalt. Meie väikese armsa riigi pärast ja eelkõige nende kümnete tuhandete pärast, kes poliitikute suutmatuse tõttu kaks sammu ette mõelda ja näha, kannatama peavad.

Aga… aga… kodanikupalgaks ei jätku ju raha? Jätkub küll – nagu eelnevaltki mainitud, tuleb lõviosa kodanikupalgast suurema osa seniste sotsiaaltoetuste kaotamisest ning sellega seonduvatest lõpututest ebavajalikest bürokraatlike ametikohtade kadumisest. Mina näen rahastusallikat ka tervishoiusüsteemi reformis – haigekassa rahastus peaks mingis aspektis sarnaselt Hollandile tulema kodanikelt endilt, mitte sotsiaalmaksust nagu praegu. Iga kodanik maksaks selleks näiteks 100 eurot kuus ja see võetaks automaatselt kodanikupalgast maha. Lisaks elimineeriks see olukorra, kus meie riigis on 90 000 kindlustamata inimest – miski, mis on pehmelt öeldes häbiväärne.

Küsimus on muus

Võtke nüüd riigieelarve lahti, vaadake sotsiaalse kaitse ja haigekassa kõrval olevaid numbreid ja öelge, et umbes 400 eurot kuus igale eestlasele ei ole võimalik?

Loomulikult tulevad mängu veel nüansid nagu see, et pensionärid peavad saama rohkem ja alaealised vähem ja palju muud, aga väita, et kodanikupalga kehtestamine Eestis umbkaudu sellises summas pole võimalik, on lihtsalt vale. Lisaks ei tohi unustada lihtsat tõsiasja, et mitte keegi, ei mina ega keegi muu, ei räägiks kodanikupalgast, kui praegune süsteem tõepoolest töötaks.

Aga… aga… inimesed ei viitsi siis ju enam üldse tööl käia! Õnneks on seda juba eelnevate pilootprogrammide käigus uuritud. Kodanikupalga kehtestamine on vastupidiselt mõne inimese argumentidele tööhõivet just suurendanud ning majandust elavdanud. Lisaks soosib see väikeettevõtlust, stimuleerib praegu varjusurmas olevaid väikeasulaid, vähendab märkimisväärselt stressi ning ainsad inimgrupid, kes tänu kodanikupalgale vähem tööl käima on hakanud, on noored emad ja üliõpilased – igati tervitatav nähtus!

Aga… aga… see on ju kommunistlik idee. No ega ikka ei ole küll, kohe üldse mitte. Kodanikupalgal ei ole kommunismiga mitte mingit seost. Riigi kohus on tagada kõigile oma kodanikele, sõltumata asjaoludest, elamisväärsed tingimused ja just seda kodanikupalk teebki. Mitte keegi ei räägi eraettevõtluse keelustamisest, mitte keegi ei räägi ettevõtete natsionaliseerimisest. Kodanikupalk on lihtsalt sotsiaalmajandusliku evolutsiooni järgmine samm, võib-olla oleks korrektsem öelda, et tegu on lausa tiigrihüppega. Igal juhul on selle kehtestamine inimkonna jaoks märgilise tähendusega sündmus.

Maailm liigub ja areneb, sõltumata sellest, kas Kallas ja Toom ning nende vastavad erakonnad seda tahavad või mitte. Kodanikupalga pilootprogrammid on juba käivitunud Soomes, Hollandis ja Kanadas, suuremas osas Euroopa riikides käivad kodanikupalga üle tõsised arutelud juba tükk aega.

Küsimus ei ole ammu enam selles, kas kodanikupalga kehtestamine on võimalik või mitte, küsimus on selles, kas meie poliitikud suudavad mõelda raamidest välja ja teha otsuseid, mis on tõepoolest 21. sajandi väärilised.

Paraku on vastus ei, sest meie juhteliit räägib dinosaurusliku järjekindlusega teemadest, mis olid asjakohased möödunud sajandil. Tegelikult ei olegi mul dinosauruste vastu midagi, nad on iseenesest toredad ja armsad, ainult et parlamendi asemel oleks neil viimane aeg muuseumisse ümber kolida.

Kommentaarid (27)
Copy
Tagasi üles