Helir-Valdor Seeder: kellele pension, kellele sammas

Helir-Valdor Seeder Foto: PP

Riigi maksed teise pensionisambasse tuleb lõpetada, leiab riigikogu liige ning Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Helir-Valdor Seeder.

Eesti suurim rahanduspoliitiline ebaõnnestumine on pensionireform. Eksirännakud maksupoliitikas ja raudtee ostu-müügi tants kahvatuvad selle kõrval. Pensionireform oma pikaajalise mõjuga oli valestart, mis polnud õiglane ega põhjendatud ja käis meie riigile, maksumaksjatele ja inimestele üle jõu.

Algus on algus. Uut asja alustades, eriti uut riigikorda juurutades on vead paratamatud. Vastutustundlik, oma samme ja nende tagajärgi analüüsiv inimene – ka riik – hindab aga oma tegusid ümber ja muudab regulatsioone, kui vaja.

Eripensionid riigikogu liikmetele ja avalikele teenistujatele sõltuvalt tööstaažist ning paljudele teistele ametikandjatele on näited naiivsetest üleminekuaja majanduspoliitilistest otsustest, mis võeti vastu väljakujuneva õiguskorra ja poliitiliste tavade tingimustes. Need Eesti riigi antud lubadused on tekitanud potentsiaalsetes eripensionärides õigustatud ootusi, aga nende otstarbekus on hiljem ümber hinnatud ja need on kokkuvõttes tühistatud.

Pensionireformi viimane etapp oli kolmesambalise pensionisüsteemi kehtestamine. Kuivõrd võime hinnata seda sammu põhjendatuks ja jõukohaseks?

Kohustuslik usaldus pensionisüsteemi suhtes ehk fiskaalne riigiusk

Iga pikaajalise suhte eelduseks on usaldus. Nii on ka finantssuhetega, mille hulka kuulub pensionisüsteem. Usalduse eelduseks on mõistmine ja aru saamine, kuid lõviosa praegustest tööjõumaksude maksjatest ei mõista teise pensionisamba toimimise põhimõtteid. Võib-olla rahuldab kehtiv süsteem panku ja finantsvahendusasutusi, kuid mitte töötajaid ega pensionäre. Pensionikassa on jätkusuutmatus miinuses.

Ent vaatame laiemat pilti. Kohustuslikud pensionikindlustused on Euroopas umbes 25 aastat vanad. Kohustuslik pensionikindlustus on finantsinstrument, mille kaudu püüab riik pakkuda oma kodanikele sotsiaalset kindlustunnet pikaajalises vaates. Praegu tööturule siseneja hakkab (alles hakkab!) saama pensioni 45–50 aasta pärast.

Mõelgem korraks tagasi aastasse 1967. Viimase 50 aasta jooksul on maailmas toimunud väga palju, alates lokaalsetest turbulentsidest kuni geopoliitiliste jõujoonte muutumiseni. Vahetunud on riigikorrad, valuutad, maksu- ja pensionisüsteemid. Euribori muutusi ja inflatsiooni tajume lausa poolaasta või kvartali mõõtes. (Neist esimest õnneks viimasel kümnendil positiivses võtmes – mis ei kesta igavesti.)

Kui tõsiselt võetavaks saab eelnevat arvestades pidada lootust pakkuda teise samba pensionidena inimesele pikaajalist usaldusväärset finantssuhet? Ka kuuekümne aasta perspektiivis. Too ainult raha panka ja paiguta fondidesse teenima! No peab ikka usk olema! Või hoopis riiklik kelmus ja kollektiivne rumalus? Või pikaajalise suhte asendamatu väärtuse – sisetundest lähtuva usalduse – asendamine kohustusega usaldada? Riigiusuga?

Millal maksan memme vaeva?

Inimühiskonnas on tavaks, et leiba teeniv põlvkond kasvatab üles järgneva põlvkonna ja hoolitseb eelneva(te) eest. Praegustele pensionäridele ehk esimese samba pensioni saajatele maksavad pensioni praegused tööealised inimesed. Viimastele omakorda hakkavad pensioni maksma järgmised põlvkonnad – nende lapsed ja lapselapsed.

Pensionäri elatustase ja elutingimused sõltuvad sellest, millise keskkonna loob järgmine põlvkond: millist majanduskasvu nad toodavad, kuidas loovad lisandväärtusi ja maksavad makse, millise kvaliteediga sotsiaalhoolekannet, ravi- ja tervishoiuteenuseid ning ka muid avalikke teenuseid suudavad pakkuda.

See kõik on teistmoodi kui loomariigis, kus elujõuline põlvkond hoolitseb vaid oma järglaste eest. Inimühiskonnas on hoolitsemine esivanemate eest sedavõrd juurdunud, et sellest on saanud meie loomuomane hoiak – loodusseadus.

Agraar- ja feodaalühiskonnas oli see hool otsene ja vahetu: turvaline vanaduspõlv sõltus järglaste olemasolust, kelles olid ühendatud nii oskused kui ka tahe pere eakate vajadusi katta. Tööstusrevolutsioon tõi kaasa sellise seose katkemise ning isikliku hoole delegeerimise maksupoliitika ja riiklike pensionide kaudu.

Paarsada aastat on näidanud sellegi meetme puudusi. Laste saamise ja turvalise vanaduspõlve vahel pole otsest põhjuslikku seost. Laste arv väheneb ja pole enam piisavalt neid, kes pensione maksaksid. Imestada, et töökäsi ei jätku, maksumaksjaid pole ja majandus ei kasva, on pisut naiivne.

Kohustuslik pensionikindlustus asendab eakate eest hoolitsemise kohustusliku finantsskeemiga, kuhu peavad investeerima inimesed siis, kui nad on veel tööealised.

Selline filosoofia annab ühiskonnale vale orientatsiooni, et lapsed on asendatavad fondidega ja pereväärtused on kaasaegset ühiskonda pärssiv igand ning inimene peab rajama oma tuleviku individualistlikel alustel. Tulemuseks on, et ühiskond ei teadvusta lapsi turvalise vanaduspõlve garantiina.

Lapsed või fondid – maailmavaateline küsimus

On üks nähtus, mis iseloomustab ühtviisi nii individualistlikke, konkurentsile orienteeritud (liberaalseid) kui ka peresidemetel rajanevat hoolt riikliku üleregulatsiooniga asendavaid (sotsiaaldemokraatlikke) ühiskondi. See on lastetus. Äärmuslikku individualismi ja ülereguleeritud ühiskonda sügavamalt lahkamata tuleb tõdeda, et tagajärjed on sarnased.

Põlvkondadevaheline side ja kõik sellest lähtuvad ühiskondlikud seosed on omaette filosoofiline küsimus. Turvatunnet vajame nii üksikisikutena kui ka ühiskonna tasandil. On sügavalt maailmavaateline küsimus, kas kindlustada turvalist tulevikku finantsskeemide abil või järeltuleva põlvkonna eest hoolitsedes.

Diskussioon pensioni teise samba tõhususe üle käib selles mõttes vale rada. Finantsmajanduslik arutelu fondide riskivalmiduse, tootluse või haldustasude üle on teisejärguline ja juhib tähelepanu kõrvale põhimõtteliselt suurelt valikult. Tulemuseks on intellektuaalne viljatus.

Praegune tööealine inimene, kes on sündinud pärast 1983. aastat, ei saa langetada maailmavaatelist otsust laste ja fondiinvesteeringu vahel – temale on kogumispension kohustuslik. Lisaks maailmavaatelisele eneseteostusele piirab kohustuslik kogumispension ka omandiõigust: inimene peab ette antud viisil investeerima osa oma tööga teenitud tulust.

Sellised kohustused ei ole mõistlikud, sest otsustusõigus maailmavaatelistes ja omandit puudutavates küsimustes on inimese põhiõigused. Teine pensionisammas tuleb teha vabatahtlikuks ehk samastada kolmanda pensionisambaga. Inimesele peab jääma vabadus ja kohustus otsustada ise oma tuleviku kindlustamise üle. Valikuid selleks on palju: investeeringud kinnisvarasse, väärismetallidesse, ettevõtlusesse, lastesse või vabatahtlikku pensionifondi.

Selle põhimõtte viimine seadustesse peaks olema ideoloogiliselt meelepärane ka isikuvabadusi apologeerivale parlamendi liberaalsele tiivale.

Riiklikud maksed II pensionisambasse tuleb lõpetada

Pensioni esimene sammas peaks säilima ja teise samba riiklike maksete arvelt oleks seda võimalik suurendada. See ei ole populism, vaid tulevikku suunatud lahendus. Pensioni teise samba lõpetamise revolutsiooniliseks sammuks ei ole meie poliitikud ja finantseliit valmis. Kehtiva pensionisüsteemi negatiivsed tagajärjed on veel laiemalt teadvustamata. Ülemineku esimene samm võiks olla teise samba vabatahtlikuks tegemine. Nii asendame inimeste kohustuse raha raisata õiguse ja vabadusega seda teha. Asi seegi.

Teine sammas ehk pankade ja finantsvahendussektori otsetoetused ning võõra raha pööritamine fondides, mis ei lahenda praeguste tööealiste pensioniprobleeme, tuleb lõpetada. Mõistlik on selle asemel keskenduda Eesti valukohtade lahendamisele,  et tagada elujõuline järeltulev põlvkond, kes tegelikult kindlustab meie tuleviku.

2017. aastal maksab riik teise pensionisambasse 314 miljonit eurot. See iga-aastane väljaminek ei täida meie vajadusi parimal võimalikul moel. Ausam ja vastutustundlikum ning eesmärgipärasem ja efektiivsem oleks kasutada seda raha näiteks kolme tingliku põlvkonna – praegused pensionärid, tööealised ja lapsed – hüvanguks:

- pensionide 10-protsendiliseks tõstmiseks (167 mln),

- demograafilisteks meetmeteks (100 mln).

- haridusvaldkonna rahastuse parandamiseks (47 mln).

Parim, mida saame oma tuleviku kindlustamiseks teha, on hoolitseda selle eest, et sünniks lapsi, kellele anname võimalikult hea hariduse ja tervise ning võimaluse oma anded ja potentsiaal välja arendada. Elades jõukohaselt, mitte tuleviku arvelt, jätame järglastele elamisväärse looduskeskkonna ja eluterved väärtushinnangud ning korrastatud ja jätkusuutlikult toimiva ühiskonna. See on meie tuleviku tagatis, millele ei ole alternatiivi. Aeg oleks seda endale tunnistada ning sellest lähtuvalt ka tegutseda.