Taavi Minnik: elukutse – revolutsionäär

Mihheil Saakašvili Ukraina kaitsepolitseinike haardes täna Kiievi oma kodumaja ees. Foto: VALENTYN OGIRENKO/REUTERS/Scanpix

Mihheil Saakašvili on endises Nõukogude ruumis täiesti ainulaadne tegelane. Oleme näinud revolutsioone Ukrainas, Kõrgõzstanis ja mujal, ent Miša Gruusias oli ainus, kel läks korda luua tsiviliseeritud režiim, uued efektiivsed ning korruptsioonivabad võimuinstitutsioonid.

Saakašvili kaldus oma kaheksa-aastase võimuperioodi vältel küll autoritarismi, kuid võimu üleandmine Gruusias toimus täiesti demokraatlikult. Kõige juures puudus tal reaalne väline toetus. Lääs soovis pärast 2008. aasta sõda näha pigem üldse tema lahkumist.

Jah, mingit erilist majanduslikku õitsengut, mida pikemas perspektiivis oodatakse kõikidelt revolutsioonilistelt režiimidelt, ei läinud tal korda saavutada, kuid seda võib seletada Gruusia sisemiste ressursside piiratusega.

Ukrainas pole õnnestunud saavutada kumbagi. Ei efektiivseid, korruptsioonivabasid võimuinstitutsioone ega ka majanduslikku tõusu. Ehkki stardipositsioon ei olnud Ukrainal 1991 halvem kui Poolal ja oli kindlalt parem kui Venemaal. Korralik infrastruktuur, arenenud põllumajandus, tööstuslik baas, odavad energiakandjad Venemaalt, Kesk-Euroopa lähedus, täielik välisvõla puudumine. Kuid need eelised on Ukraina eliit 25 aasta jooksul täiesti andetult maha mänginud. Pole ime, et nende tohutu korrumpeerituse ja ebaefektiivsuse taustal näib paljudele Ukraina elanikele Putini Venemaa eliit etalonina. Peale selle on pärast viimast Ukraina revolutsiooni ekspertide hinnangul asjad korruptsiooniga palju hullemaks läinud.

Ukraina revolutsioonijärgsed võimud on olnud liiga hõivatud omavahelise võimuvõitlusega, seetõttu on jäänud loomata uued efektiivsed võimuinstitutsioonid ning saavutamata edu majandusvallas. Kuid see on iga revolutsiooni tulemusel võimule pääsenud režiimi ellujäämise seisukohalt kriitiline ülesanne: tõestada oma paremust ja võimekust võrreldes eelneva võimuga. Ukrainas on uks piltlikult öeldes lahti jäetud nii revanšistidele kui ka teistele jõududele, kes võiksid võimule pretendeerida.

Ning Miša teab seda. Ta tajub ennast elukutselise revolutsionäärina. Ja ootab kolmandat Ukraina revolutsiooni. Selle arvestuse häda on aga selles, et revolutsioonid ei toimu graafiku või sõiduplaani alusel. Viimased kuud on näidanud, et Saakašvili ei suuda mobiliseerida vajalikke masse oma toetuseks, ja ka Ukraina ühiskonnas pole meeleolud need, mis lubaksid alata kolmandal Ukraina revolutsioonil või õigemini kahe eelmise jätkul.

Kuid aeg tiksub, sest ta viibib Ukrainas ajutise loaga. Selle lõppemisele peaks järgnema väljasaatmine emba-kumba riiki, kas Poola või Gruusiasse. Viimases on algatatud tema vastu kriminaalasi. Niisiis on Saakašvili jaoks, nagu venelased ütlevad, «либо пан, либо пропал» ehk kõik või mitte midagi.