Juhtkiri: tere tulemast koju, kadunud pojad!

Laevakaitsjad Chennais. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Emad ja isad, tütred ja pojad, vennad ja õed – me kõik mõistame lähedase inimese koju ootamise tunnet ja oskame kaasa elada hirmudele, hingevaevale.

Kui neli aastat Indias virelenud laevakaitsjad lõpuks – loodetavasti kolmapäeval – koju jõuavad, saab punkti nende ja nende lähedaste isiklik tragöödia. Ja meie, ülejäänud Eesti inimeste jaoks on sellega õnnelikult lõppenud üks pikk lugu. Koju ootamise lugu. Nüüd läheb elu edasi, tavaline elu.

«Mul oli hea töö, mulle meeldis see ja eks ma teadsin neid riske, mis sellega kaasnevad,» ütles Postimehele üks 14st Indias vangis olnud eestlasest, laevakaitsja Lauri Ader (PM 4.12). See on aus ja õiglane iseloomustus mehelt, kes läks leiba teenima sisuliselt palgasõdurina, kelle ülesanne oli kaitsta kaubalaevu mereröövlite eest.

Laiemal publikul hakkab aga juba meelest minema, milleks seda kõike vaja on olnud. Näiteks, nii nagu nüüd rõõmustavad laevakaitsjate pered, rõõmustasid ühel 2009. aasta jaanuaripäeval viie Eestist pärit meremehe piraatide küüsist pääsemise üle nende lähedased.

Kümmekond aastat tagasi kujunes piraatlusest nii tõsine probleem, et just India kutsus rahvusvahelist kogukonda üles tihedamale koostööle võitluses piraatidega. Ka Eesti on nendel ühismissioonidel osalenud. Oma osa piraadirünnakute vähendamises on kahtlemata ka eraturvafirmade pakutavatel kaitsemeeskondadel – mereröövlid peavad arvestama relvastatud vastupanuga.

Ja tulemus? Pärast merevägede ühisoperatsioone ning piraatideni jõudnud teadmist, et kaubalaeva rünnates ei ole enam põhjust arvata, et piisab navigeerijate ja mehhaanikute püssiga ähvardamisest, vaid tõenäoliselt tuleks vastakuti seista hea väljaõppega sõduritega, on kaaperdamised maailmakaubandusele tähtsatel laevateedel peaaegu lakanud.

Seega, kõige laiemas mõttes teevad laevakaitsjad äärmiselt vajalikku tööd. Nad on osa sellest ahelast, mis kindlustab meresõiduvabadust ja sellega üksiti enam-vähem 90 protsenti maailma kaubandusest.

Meie kannatusloo peategelastel läks aga väga halvasti, sest nad sattusid kehva tööandja juurde, kes nad hätta saatis ja siis India bürokraatia hammasrataste vahele jättis.

Eesti riigile pole see esimene oma kodanike päästmine, n-ö äratoomine. Igaüks neist lugudest on erinev, aga alati on lahenduses osa diplomaatidel ning mõnikord ka teistel teenistustel. Sõnad «riik hoolib» kõlavad pateetiliselt, lausa õõnsalt. Ometi on nii, et kui selleks kutsutud ja seatud inimesed ei tahaks pingutada või asjatundmatu rapsimisega midagi lausa ära rikuksid, siis need pääsemislood iseenesest ei juhtuks. Seega, kiitus ja tunnustus Eesti diplomaatidele on kohane.