Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Andrei Kuzitškin: Putini jalgealune kõigub – oligarhid, liberaalid ja rahvas pöörduvad tema vastu

35
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Andrei Kuzitškin | FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Rahulolematus Venemaa presidendi Vladimir Putini suhtes on märgatavalt suurenenud, isegi riigipea lähikondsed näevad tema asemel meelsamini kedagi uut, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

18. märtsil 2018 peetakse Venemaal presidendivalimised, millega selgitatakse välja isik, kes valitseb maad järgmised kuus aastat. Kõik poliitikud ja eksperdid on üht meelt: Venemaa järgmine president on Vladimir Putin.

Kõik saavad aru sellestki, et ausaid, avatud ja demokraatlikke valimisi Venemaal ei tule, sisuliselt korraldatakse vaid referendum Venemaa juhi üldrahvaliku usaldamise kohta. Putin on samuti valmis pikendama oma võimutäiust vähemalt 2024. aastani.

Ent meenutagem: kaua kavatses valitseda ka Venemaa keiser Paul I, kuid rühm vandenõulasi tappis ta 24. märtsil 1801 Mihhaili lossi magamistoas. Vandenõu eesotsas seisis baltisaksa päritolu kindral Peter von der Pahlen, Peterburi sõjakuberner, salapolitsei ülem, üks keisri lähedasemaid isikuid. Samuti osalesid vandenõus elitaarsete kaardiväepolkude ehk Pauli erilises soosingus olnud väeosade ülemad. Saatusliku hoobi raske kullast tubakatoosiga andis keisri pähe krahv Nikolai Zubov, kes oli langenud ebasoosingusse, siis aga saanud Paul I käest armu ja naasnud pagendusest aasta enne tapatööd. Vandenõulasi kihutas tagant kättemaksuhimu, isiklik solvumine, eelkõige aga soov säilitada sissetulek riigikassast, mis oli keisri reformide tõttu kiiresti tühjenema hakanud. Ajaloole, teadagi, ei meeldi otsesed analoogiad.

Kuid olukord, mis on Venemaal kujunenud enne 2018. aasta presidendivalimisi, lihtsalt sunnib vaatlema sündmuste arengu kõiki võimalikke stsenaariume.

Niisiis: Venemaa, 2017. aasta.

Kreml on võtnud kontrolli alla kõik maa strateegilised ettevõtted: 70 protsenti Venemaa sisemajanduse kogutoodangust langeb riigiettevõtete arvele.

Kreml kontrollib täielikult pangandussektorit, pumbates hoiuste kindlustamise agentuuri kaudu pankadesse triljoneid rublasid.

Kreml kontrollib 90 protsenti meediasisust, on loonud mitmeharulise tsensuurisüsteemi, milles osalevad jõustruktuurid (politsei ja föderaalse juurdlusbüroo (FSB) ekstremismivastase võitluse osakonnad) ja riigiorganid (Roskomnadzor – meediajärelevalveamet).

Kreml on täielikult hävitanud poliitilise konkureerimise ja demokraatia institutsioonid ning muutnud kõigi tasandite valimised pelgalt võimudega kooskõlastatud kandidaatide määramiseks saadikute, linnapeade ja kuberneride ametisse. Kohus, prokuratuur, juurdluskomitee, politsei ja FSB on moodustanud ühtse korporatsiooni, mis ei teeni mitte rahvast ja riiki, vaid valitsevat võimu.

Loodud süsteemile tuginedes on Venemaa võimukandjad suutnud Putini võimuaastatel muinasjutuliselt rikastuda. Ning kogu selle Venemaa oligarhide ja uusrikaste, kes saavad läheduse tõttu võimule kujutletamatuid dividende, püramiidi tipus seisab Putin, kelle offshore-firmadesse varjule toimetatud isiklik vara ulatub Ameerika analüütikute hinnangul 200 miljardi dollarini.

Ameerika ja Euroopa sanktsioonide surve all on aga Venemaa süsteem vankuma löönud. Ligipääsust Euroopa odava krediidi turule ilma jäänud Venemaa pangad varisevad üksteise järel kokku. 2016. aastal võeti tegevusluba 103 krediidiasutuselt. 2017. aastal kaotasid tegevusloa niisugused suured pangad nagu Jugra, mis teenis Tjumeni oblasti naftaettevõtete huve. Tegevusloa kaotas ka Tatarstani suurim pank. Aga just pangandussüsteemi kaudu käib hiiglaslike summade kõrvaletoimetamine Venemaa riigieelarvest ning Putinile alluvate oligarhide äritegevuse krediteerimine, mille eest nood maksavad Kremlile andamit.

Julm sisevõitlus ja kasvav rahulolematus

Võitlus ressursside pärast on Venemaal läbinud kolm etappi.

1999.–2000. aastal koondusid ärimehed Putini ümber, et hävitada tema võimalikud poliitilised konkurendid: Boriss Berezovski, Vladimir Gussinski ja Mihhail Hodorkovski.

2008.–2012. aastal, kui Venemaa presidendina tegutses Dmitri Medvedev, puhkes võitlus Medvedevile lähedaste muslimist ärimeeste (näiteks Ališer Usmanov) ja Vladimir Putinile toetuva juudi lobi vahel (vennad Rotenbergid).

Praegu käib Venemaal oligarhide äärmiselt julm, lausa meeleheitlik sisevõitlus: jõustruktuuridele toetuv Rosnefti juht Igor Setšin sõdib pankurite ja ärimeestega, kes toetuvad valitsuses leiduvatele liberaalidele. Setšin neelab järjepanu alla ühe ettevõtte teise järel ja just tema korraldas kriminaalasja algatamise valitsuse liberaalide mitteametliku liidri, majandusarengu ministri Aleksei Uljukajevi suhtes.

Venemaa president Vladimir Putin ja Rosnefti juht Igor Setšin | FOTO: Scanpix

Paljud vaatlejad on täheldanud, et Venemaa suurimad ärimehed viibivad aina harvem Venemaal: Mihhail Prohhorov, Roman Abramovitš, Dmitri Rõbolovlev, Suleiman Kerimov ja veel paljud teised on asunud elama Ameerika Ühendriikidesse, Suurbritanniasse, Monacosse. Selle lahkumise põhjuseks peetakse liiga kõrgeid makse, mida on Venemaa ettevõtjatele kehtestanud Putini lähikonda kuuluvad isikud.

Näiteks Rõbolovlev, kes ostis USAs Donald Trumpilt villa Floridas 80 miljoni ja uhke apartemendi Manhattanil 74 miljoni euro eest, pidi hiljaaegu müüma 338 miljoni euro eest talle kuulunud Leonardo da Vinci maali «Maailma päästja», et tasuda ette nähtud summa Kremli «kassasse». Nende maksetega viivitamine toob kaasa kriminaalasjade algatamise ja vara külmutamise ohu nii Venemaal kui ka isegi välismaal.

Seepärast ei allunud ükski Venemaa ärimees 2017. aastal Putini nõudmisele tuua oma kapital piiri tagant tagasi Venemaale – vastupidi, kapitali väljavool Venemaalt kasvas 2017. aastal möödunud aastaga võrreldes peaaegu kaks korda. Oligarhid valmistuvad mässuks, rahulolematus Putiniga kasvab geomeetrilises progressioonis.

Nii on jõustruktuuride esindajad Venemaa presidendiga rahulolematud õiguse piiramise pärast sõita vabalt välismaale ning kriminaalasja algatamise pärast mitme kõrge politsei ja juurdluskomitee töötaja suhtes.

Juba möödunud aastasse jääb polkovnik Dmitri Zahhartšenko skandaal, kes oli siseministeeriumis korruptsioonivastase võitluse valitsuse ülem, aga võeti kinni nimelt altkäemaksu pärast. Läbiotsimisel Zahhartšenko sugulaste juures saadi kätte üheksa miljardit rubla (125 miljonit eurot) sularaha ja isegi kullakange. Nähtavasti tegutses polkovnik Zahhartšenko siseministeeriumi «kassiirina» ja pidas politsei «ühiskassat» (nii nimetatakse kuritegelikus maailmas vargajõugu salajast raha, mis antakse hoiule eriti usaldusväärse isiku kätte). Putin sellesse lukku ei sekkunud, sellega solvas ta koledal kombel politseinikke.

Venemaa liberaalide allesjäänud riismed ei ole Putiniga rahul seepärast, et ta ei piira jõustruktuuride võimu, kes algatavad kriminaalasju isegi valitsusliikmete suhtes. Lisaks minister Uljukajevi vahistamisele on liberaalide meelepaha esile kutsunud nõndanimetatud Melamedi protsess, mis on seotud Anatoli Tšubaisi kureeritud agentuuriga Rosnano.

Loomeinimesed kaotasid usu Putinisse kriminaalasja algatamise järel lavastaja Kirill Serebrennikovi suhtes.

Rahulolematus Putiniga küpseb samuti rahvusvabariikides: Tatarstan ei ole rahul, et Putin kärpis tatari keele õpet koolis, Dagestan, kus 95 protsenti elanikest on muslimid, aga sellega, et vabariigi juhiks määrati õigeusklik poliitik Vladimir Vassiljev.

Ka rahvas üldiselt ei ole Putiniga enam rahul: Levada-keskuse andmete järgi oli novembris 42 protsenti venemaalastest arvamusel, et Putin ei tunne tegelikku elu ning väljendab oligarhide, jõustruktuuride ja pankurite huve. Ainult 17 protsenti arvas, et Putin väljendab lihtsate inimeste huve.

Samuti on kasvanud venemaalaste sotsiaalne pessimism: praegu elab Venemaal vaesuse tingimustes (sissetulekud alla 150 euro kuus) 15 protsenti elanikest. Seda, et elu võiks minna paremaks, usub kõigest 15 protsenti küsitletutest.

Venemaa praeguse võimu vastane meeleavaldaja. | FOTO: Scanpix

Niisugustes tingimustes võib Putini väljavahetamine kellegi teisega toimuda ootamatult. Vandenõu võib juhtida näiteks Setšin, kes püüab saada Rosnefti omanikuks, milles teda segavad teised oligarhid, ametnikud ja Putin isiklikult.

Loomulikult ei kõrvaldataks presidenti nii barbaarsel moel, nagu seda tehti keiser Paul I-ga – me elame ju ikkagi kõrgtehnoloogia ajastul. Sündmused võivad kulgeda mitut moodi. Näiteks võib kohe pärast Venemaa presidendiks valimist Putini enesetunne ja tervis järsult halveneda ja ta satub kiiresti teise ilma: terve rida salapäraseid surmi Setšini lähikonnas lubavad arvata, et soovimatute isikute füüsilise kõrvaldamise oskusi on Venemaa eriteenistuste töötajad suutnud lihvida täiuseni.

Võimaliku järglasena, kellele seejärel võim üle läheb, on nimetatud Dmitri Medvedevit: Putini ajal on tema üle lakkamata naerdud ja teda on igati alandatud, aga Setšini ajal avaneks tal võimalus solvajatega arveid õiendada. Lisaks on Medvedev alati silma paistnud nõrga iseloomuga, lastes end lähikondlaste poolt igati manipuleerida. Oma võimu «näo» juhtimiseks piisab Setšinil käe sirutamisest «raske kullast tubakatoosi» poole, milleks tänapäeval on mürgiampull või FSB Lubjanka keldrikongi võti, kus alati ollakse valmis vastu võtma riigi ja rahva suurimaid vaenlasi.

Usun, et Putini lähikonnas kahtlustatakse sellise stsenaariumi tõepärasust ja astutakse vajalikke ennetavaid samme. Elame-näeme – elu ületab alati ka meie kõige julgemat fantaasiat. Ehkki, jah, kullast tubakatoos mõrvarelvana pole just kõige loomingulisem …

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.

Tagasi üles