EKI keelekool: miks Soome on Soome?

Geda Paulsen Foto: Eest Keele Instituut

Kuna kätte on jõudnud Soome vabariigi ja omariikluse ümmargune juubel, tundub olevat omal kohal arutleda küsimuse üle, miks me õieti kutsume oma põhjanaabrit Soomeks.

Kuidas seletavad keeleajaloo uurijad soomet? Lähemal vaatlusel selgub üsna pea, et tegu on juhtumiga, mille puhul tuleb möönda, et seosed peituvad ajaloo hämarusse ning kindlat vastust polegi.

Geograafilises mõttes viitab Suomi algselt kitsamalt Edela-Soome alale, praegusele Varsinais-Suomi (Päris-Soome) maakonnale. Osa-tervikusuhte järgi on ka Eesti saanud oma nime Viro soome keeles – lähim ja tihedaimate kontaktidega ala põhjakaldalt vaadates on ikka olnud Virumaa.

Varaseimad uurimused on püüdnud sõna soome seostada soome keele häälikuliselt lähedaste sõnadega, eesti keeleski leiduvate sõnadega soo, soomus või soovima. Neil sõnadel on olemas vasted läänemeresoome keeltes. Lisaks on nähtud seoseid ka näiteks sõnaga suomia, mis tähendab ’lüüa; nüpeldada’ (kuna soomlased on kanged taplema, nagu tõdeb Kaisa Häkkinen). Sarnaste sõnatüvede olemasolu lähemates sugulaskeeltes aga ei ole veel iseenesest tõestus suguluse kohta. Soome seostamise vastu näiteks sõnaga soomaa räägib kasvõi fakt, millele viitavad mh Riho Grünthal ja Kirsti Aapala – Suomi levis Soome soiseimatele aladele suhteliselt hilja. Soome keele etümoloogiasõnaraamat «Soome sõnade algupära» tõdeb, et ühtegi neist sõnadest ei saa pidada suomi aluseks osalt sõnamoodustuse, osalt tähendussuhete seaduspärade tõttu.

Hilisemates uurimustes on pakutud, et suomi on hoopis laensõna, mis on jõudnud soome keelde kontaktide kaudu balti keeltega (ja sedakaudu indoeuroopa keelkonnaga). Üks selline oletus seostub balti tüvega, mis on võinud mingil arenguetapil esineda kujul žemē ’maa’ (seda hüpoteesi on testinud näiteks Jorma Koivulehto). Võrdluseks võib jälle tuua eestlaste kombe, kes on ennast ilmselt märksa kauem kutsunud maarahvaks kui eestlasteks.

Kolmas võimalus on, et tegemist on vana isikunimega. Frangi riigi aastaraamatus aastast 811 esineb Taani kuninga Hemmingi kaaskonnas Heiligeni rahu läbirääkimistel keegi Suomi-nimeline ülik – seda võib Tuomo Pekkaneni arvates pidada (teatud annuse skepsisega) vanimaks nime kirjalikuks märkeks.

Olgu siis tegemist algselt isiku- või kohanimega, selget algupära sõnale Soome ei tundu olevat võimalik anda. Nii nende nimedega vahel ongi. Meenub minu kunagine ungari keele õpetaja, kes vabandas ungari keele keerukusi alandliku kummarduse saatel: «Ajaloolised põhjused…» See seletus sobib hästi ka siia. Igal juhul: palju õnne, Soome!